Õhtuses ja lõhnavas aias

Õhtupäike kuldas luitunud sajandivanuseid puukuure.
 Aed oli tiine lillede odöörist ja verejanuliste putukate suminast.


Vanameeste jorin õunaaias oli muutunud räuskamiseks ja mr. Womb, kes seda kõike oma ärklitoa aknast jälgis, oli näinud ära ka üürikese löömingu külilivajunud õllepudeli pärast.
Mr.Womb teadis, et sellele räuskamisele saabub varsti norskav lõppakord.
Keldri-Peeter demonstreeris parasjagu oma kõhetut biitsepsit ja kiitles, et ta oli möödunud sajandi varastel kuuekümnendatel olnud „Tööjõureservide“ meister tõstmises.

„Vaata, oma kolmekümnega paneb“, vedas Needuse-Endel jutu teistele radadele ja osutas tänaval jalgrattaga ägedalt ülesmäge sõtkuvale kirjakandjale. Keldri-Peeter läkski õnge ja jäi ammulisui vahtima. Tasakesi vajus kuraas temast välja ja moodustus Maakera esimese rassi esindaja...
Mr. Womb oli käinud ühel teaduslikul loengul Kalma sauna konverentsiruumis ja ta teadis seda täpselt.
Ta teadis täpselt, millised need esimesed inimesed olid olnud.

Kotitaolised moodustised olid olnud, vot nii.
Nii nagu ühel tõelisel ürgrassil, oli ka selili lamaval Keldri-Peetril ülaosas ava, millest rippus välja lillakas juhtorgan.
Keel nimelt.
Mr. Womb hoidis pöialt, et see tema silme all käbinäärmeks taandareneks. Aga kuna nad mõlemad olid Peenmaailma täieliku kontrolli all, mis varustas neid telepaatiliselt kogu vajaliku teabega, siis tõmmati eemalt kraanatornist mr. Womb´i silmade ette virtuaalne kae ja tal jäi see metamorfoos nägemata.

Äkitselt hakkas aga Keldri-Peeter tõmblema, tõusis istukile ja pani oma mõnede hammastega suu mr. Womb´i imestuseks kinni.
Tema pilk sattus üles aknasse kardina varjus kügeleva mr. Wombi peale.
Ta lükkas oma kaheksanurkse traktoristimütsi kuklasse ja tema näole ilmus lahke naeratus...
Seda, et Keldri-Peeter naerab, nägi mr. Womb ja kogu kõdurajoon esimest korda.
Kõik oleks olnud ilus, kuid kuuride vahelt kakerdas välja keegi Mittefänn ja küsis karmil toonil:
„Mis plagiaat teil siin päise päeva ajal toimub? On teil väga valus, kui te selliseid jaburusi korda saadate?“
Vastuseks oli vaid vaikus.

Needuse-Endel kõlgutas ennastunustavalt oma pendlit ja püüdis masserida kogu maailma paigast ära tšakraid ja aurasid...