Päev oli kenasti kesklõunasse veerenud.
Mr. Womb vaatas endiselt aknal üha süveneva huviga pesuköögi taga õunaaias toimuvat sürreaalset vaatepilti.
Ehkki Suur Tõrvo oli end aianurka istuma seadnud ja tema kaaslane Jehoova Inglina hirmust pilve peale lennanud, värises maa tema sammudest endiselt.
Või kas olidki need üldse sammud?
Nii, nagu ämblik ei suuda tajuda inimest olendina, veel enam saakloomana, nii ei suutnud ka Needuse-Endel ja Keldri-Peeter tajuda tukkuvat Suurt Tõrvot.
Nende pisikeste ajuraasukeste jaoks oli ta vaid üks ebamäärane suur laik aianurgas.
Nagu pilv.
Rahulikult nohisev ja siis episoodiliselt peerulaskev pilv.
Aga värinat nad tundsid ja vaatasid segaste pilkudega ringi.
Maa vibratsioonitase oli tõusnud hiiglama kõrgele.
Kõrgemale kui eales sel sajandil.
Keegi majaelanikest hüüdis vaikselt ja tagasihoidlikult: "Halleluuja!"
Tema aeg polnud veel küps...
Kui mr. Womb oleks osanud võtta kontakti peenmateriaalse tasandiga, oleks ta oma vaimusilmas näinud ka värisevaid Austraalia aborigeene.
Ta oleks näinud, kuidas need jätavad pooleli oma pöörase corroboree ja vahivad ringi sama juhmide nägudega, nagu külitavad vanamehed õunaaias...
Kõige kiiremini reageeris sellele vibratsioonile Needuse-Endel.
Kuna ta oli pikki aastaid peale kooli Seewaldis viibinud, olid tema meeled teispoolsusele ka kõige avatumad.
Needuse-Endel otsis oma võidunud püksitaskust välja midagi nutsakukujulist.
Õrnalt harutas ta selle kaltsust lahti.
Lähemal vaatlusel osutus see nööri otsa aetud kartuliks.
Sõnagi lausumata hakkas ta seda imelist vigurit Keldri-Peetri näo ees kõlgutama ja hüpnotiseerima...
„Sa oled Imre!
Sa oled valgete ripsmetega Imre!
Sa oled tedretäpiline valgete ripsmetega Imre!
Sa magad, valgete ripsmetega Imre!“
Keldri-Peetri silmalaud vajusid nagu unisel kassi irvakile ja ta ajas oma põhiliselt violetsetes värvitoonides küütleva keele ripakile.
Samal hetkel hakkas mr. Wombi peas hakkas taas piiksuma üks mõte.
Tõsi, see piiksumine meenutas esimese Sputniku arglikke helisid Hruštšovi süvakosmoses, kuid erinevalt eelmainitust oli see piiksumine olemas.
Korraks ta tundis, kuidas ta ajust kasvavad välja selle neetud Hullu Tesla juhtmesoolikad ja vonklevad hoovis koerajunnide ümber poognaid tehes Keldri-Peetri aju poole.
Mr. Womb haaras oma pisikeste kätega peast...
„Loota on kontakti saavutamist peenmateriaalsel tasandil“, konstanteeris ühe ligiduses kõrguva tornkraana kabiinis kange liigutav Hull Tesla.
Kõik oli alles ees, ehkki Kuu irvitas kõledas taevas oma koerairvitust...
...ja keegi veel ei teadnud, kas on see halb, või hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar