Munalaskme mälestused. Ehk õuduste öö mr. Womb´i ärklitoas...

Mr. Womb tõmbas tasakesi teki üle ja püüdis käsi rahulikult teki peal hoida, et tema dualistlikust olemusest võimalikult vähe infot lekiks. Õues oli pimenenud ja seda aega kartis mr. Womb kõige rohkem.
Öösel on ergud hellad ja mõistus konstrueerib ka suvalistest köögiriistadest Monstrumeid.

Alles hilja aegu, täiskuu öösel oli mr. Womb märganud, kuidas aknal seisev teekann kasvatas endale teise tila ja hakkas vaikselt öökulliks muutuma. Siis oli ta päästnud end sellega, et oli teki üle pea tõmmanud ja oodanud uinumata hommikut.
Hommikuks oli toona see öökull ära kadunud ja mr. Womb oli saanud oma argiseid toimetusi edasi toimetada.
Kuid nüüd olid ööd pimedad, sest vääramatu järjekindlusega lähenes aeg, mil Kuu on pesas.

Keset südaööd tekkis toolile algul pisike punane punkt. Hoolikal jälgimisel hakkas see paisuma.
Südaööks oli ta võtnud juba inimesesarnased jooned ja osutus kuulsaks Munalaskme Nõiaks.
Uudishimulik, aga see-eest arg mr. Womb jälgis seda metamorfoosi magamist teeseldes.

Munalaskme Nõid avas oma maani ulatuvad silmalaud ja sõnas:
„Mr. Womb! Ma tean, et sa ei maga. Ma tahan sulle mälestusi rääkida, sest minu maine keha on juba ammu mulla all.“
Mr. Womb tahtis kasutada vana head tekivigurit, kuid see ei õnnestunud. Voodi jalgotsa oli tekile istunud virtuaalne Karl Vaino, kellest pungusid inglitena Lotila ja Bäckmann.
„Tuleks veel Käbin ka...“, mõtles mr. Womb salamisi. Kuid kahjuks astus Käbini asemel läbi seina tuppa hoopis Raimond Valgre...
...lõõtsmoonik hooletult üle õla.
Ka Riisipere kandi mehi vist, julges mr. Womb mõelda..

Mr. Womb tundis, et tema pisike mõistus seda horrorit enam välja ei kannata ja hakkab tasakesi end kõrgematele vibratsioonitasanditele seadma.

Munalaskme Nõid köhatas ja hakkas rääkima:
„Vaata, mina viisin sõja eest pakku endise Munalaskme kooli raamatukogu. See sai pakitud kastidesse ja peidetud Mustu külla ühte küüni. Kõik oli rahulik kuni seltsimees Gorbatšovi valitsusajani, aga siis sundis terav toitluskriis koolilapsed sinna põldudele põllumajandust arendama.
Ja nii nad selle raamatukogu avastasidki.
Kahjuks käitusid nad peaaegu nagu kristlased Aleksandrias ja õige pea saabus kohale Karl Vaino kolmetäheline.
Üsna ruttu olid sealt kõik jäljed kaotatud. Kaasa ei unustatud võtta ka vana triangulatsioonitorni, mis oleks võinud asukoha reeta...“

Selle jutu peale hakkas voodist kerkima ka Karl Vaino koos oma pungujatega ja vanainimese naeru kõkutama.
Kui ta oli jõudnud lae alla, avas ta oma särgi rinnaesise ja seal avanes televiisor.
Rubiin nimeks.
Nagu teletupsul...
Oma 150 kilo raske.
Ja selles telekas jooksis film, kus näidati ühte parlamendi fraktsioonituba, milles oli hullusärgiga köidetud Villu, keda keegi Treial üritas vastupunnimisest hoolimata kaerakile ja vaimumannaga toita...