Koitis imekaunis päev.
Televiisoris sädistas keegi ilma tüdruk.
Millest või kellest ilma, selle üle ei taibanud mr. Womb täpsemalt juurelda.
Samal ajal vooris akna tagant mööda üks tropp palavusest hingeldavaid kajakaid, kellele järgnes tülpinud näoga, kuid see-eest kurguni karusnahksesse mantlisse nööbitud Tiigi Lendlane.
See pidi olema selle päeva märk.
Mr. Womb libistas oma luidra ja talviselt kaame keha aknale ligemale.
Tal oli tekkinud väike mõte täna pisut päikesevanni võtta, et pikast ja koledast talvest nõrgenenud organismi pisut D-vitamiiniga kosutada.
Kuid kahjuks näis kõik minevat nii, nagu poleks pidanud.
Mr. Womb´i lemmikpaiga, kevadiste õunapuude all olid vallutanud Keldri-Peeter ja Needuse-Endel.
Rohelise pingi kõrval lebaskles õllepudelitest pungil kilekott ja meeste häältest oli kuulda, et sealt oli juba üht-teist rüübatud.
Neetud agulikraaded.
Kuid siis hakkas värisema päevinäinud aknaklaas. Linnud hoidsid igaks juhuks oma nokad kinni ja templi eesriie kärises pooleks.
Mr. Womb´ile tundus, et tegu oleks olnud nagu isegi lokaalse päikesevarjutusega.
Aegapidi aga muutus värisemine rütmiliseks. Hetkeks tundus, nagu oleks marssinud mingi Goebelslik paraad.
Luider käsi tõmbas arglikult kardina ette.
Ühe inimese vagad sammud poleks sellist vibratsiooni ometi põhjustada suutnud.
Mööda hoovi astus puude vilusse Raskekaallane Tõrvo.
Tõrvo oli juba varajasest noorusest teinud gümnastikat ja tänu sellele kasvanud selliseks meheks, kelle kehakaalu mõõdetakse tavaliselt margapuuga. Isegi legendaarne Baruto tundus tema kõrval väikese äbarikuna.
Nõukogudemaa viljastavates tingimustes oli ta veetud sõjaväeteenistusse Barentsi merele, kus kaval, ent see-eest väheharitud kindralmajor Novikov oli teda kasutanud jäälõhkujana.
Aga seda aega meenutas Tõrvole veel vaid tuhmsinine tätoveering mis pidavat meenutama ankrut ja kajakat.
Tõsi. Tõrvol oli ka kunagi nooruses olnud vend, kelle nimi oli alanud P-tähega ja meenutanud natuke Tõrvo enda nime. Kuid kahjuks oli see vend kadunud kusagile Siberi laantesse ja seal juba varases nooruses karuks hakanud.
Kuid täna olid asjad muutunud. Tõrvol oli kaasas imekaunis näitsik, kes truult tema igipõlist spordikotti kandis. Mõned vanemad Rohu tänava elanikud arvasid temas ära tundvat endise õmbleja Kalda-Liia...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar