Astrahani needus.

Mr. Womb seisis endiselt aknal ja vaatles imestusega hanges ukerdavat madratsit.

Aga ühel hetkel tekkisid sellele alla jalad, ning ta hakkas vaikselt komberdama.

See oli juba midagi ennenägematut.

Seda tuli tähistada, ning aega mitte mingisuguse tööga raisata.

Mr. Womb istus roosale võimlemismatile, võttis sisse lootosepoosi ja järgneva päeva jooksul kostis tema ärklikambrist järelejätmatu:

OMM, OMM, OMM!

Raske, koliseva madratsiriidest pudelikoti all küürakil loivas aga Pebre tänava lõpus lösutava taarapunkti poole põrnahaige, kuid ilmselt surematu Anastassia.

Anastassia oli küll hambutu, kuid see-eest väga ropu suuga.

Kunagi aastaid tagasi oli ta komandeeritud päikeselisest Astrahanist siia igavese sügise maale kultuuri ja kirjaoskust tooma.

Siia olid ununenud ta parimad aastad elust.

Tema töökate käte all oli valminud mitme vaguni jagu lillelisi kittelkleite vennasvabariikide naisperele.

Kuid nii nagu veri veab rähnipoja puu otsa, oli veri vedanud ta ka kaardimooride kõiketeadvasse seltskonda.

Seal sai ka Anastassia ohjeldamatult pläraveskit keerutada ja klatšida.

Aeg läks ja tööst manufaktuuris ei tulnud enam midagi välja. Esoteerika oli ta täiesti endasse neelanud.

See oli kuulus Astrahani needus.

Tatarlaste poolt peale pandud needus.

Viimases hädas oli ta leidnud ühe kirikupapi, kes pidi teda pisut aitama.

Kahjuks jäi seda üürikest õnne meenutama vaid jõudsalt paksenev kõht ja kirikliku substantsiga ohtralt läbipõimunud kaardimäng ja surnuaiamaagia.

Täiesti mõttetu lisandina sigines juurde veel ka poeg, keda juba varases nooruses Isemõtleja Fjodoriks hakati nimetama.

Selle tingis asjaolu, et noorsand oli suuteline kümnendaks eluaastaks vaid ligikaudu paarkümmend sõna artikuleeritud viisil välja ütlema.

Mis seal salata, enamuse nendest moodustasid hästiomandatud roppused, mida oli võimalik pikkida mõne verbiga, mis väljendasid nälga ja vajadust keha kergendada.

Kuid siis olid hakanud kõledad tuuled läänekaarest puhuma, ning maksmata ühiselamutoas parasiteerimisele tuli suhteliselt kiire lõpp.

Elurajakene näitas nüüd tuulelipuna Kopli liinide poole.

Seal, ühes poollagunenud osmikus hakkas endine kaardimoor usinalt tegelema sekundaarse tooraine kogumisega ja ümbertöötlemisega.

Jõudumööda aitas teda harvadel selgushetkedel Isemõtleja Fjodor.

Aga ainult siis, kui läbimädanenud kapitalistlik süsteem oli keeldunud loovutamast talle ainsamatki kummiliimituubi.

Fjodor oli kasvanud väga religioosseks inimeseks. Juba poolteist aastat oli ta juhtinud Koplis üht eriti süvausklikku ordut, kes jumalaga kõnelemiseks kasutas põhiliselt atsetooniaurude kümblust.

Praegu tuli teha kõik uue ordu kultuse levitamiseks, sest üle paari aasta polnud keegi sellel kohal püsinud.

Ja kunagi ei või ju teada, kuidas suhtub pühadesse ülesannetesse järeltulija sellel ametipostil.

Aga kõike seda mr. Womb ei teadnud.

Tema pärusmaaks oli meditatsioon.

Aga õhus põrisesid tüütult prantsuse lennukid

ja presidendile oli tulnud mõte Moskvasse sõita.

Ja piiskopi isiklik kooripoiss rääkis õhinal,

et oli näinud käärkambris kellegi Barbaruse surilina...