Mr. Womb hakkas tasapisi liigutama.
Kuna üks eksinud päikesekiir oli reetlikult otsustanud tema ärklituppa pikaajalist talveletargiat lõpetama tungida, siis ei saanud sellele reageerimata jätta.
Kui ta juba sängiveerel uimasena jalgu kõlgutas, eraldusid ka viimased kupuklaasid. Sellest oli muidugi hää meel.
Aknast välja vaadetes selgus aga kohutav tõsiasi.
Maad kattis endiselt paks lumevaip, millel hüppasid valjult säutsudes ringi poolkangestunud pruunid värvulinnud, otsekui väljasulanud ja siis mingi püha riituse tõttu eluvaimu sisse saanud koerajunnid.
Kuid õhus oli tunda kevadet.
See on tunne, mida peaks isegi iga paadunud fruktofiil ise tundma.
Nii ilmvõimatu on seda sõnades edasi anda.
Päikeselisel agulitänaval kasvasid silmnähtavalt sulalombid.
Mr. Womb pühkis põlleservaga tasakesi silmanurka. Ta mõtted olid kandunud keldritesse ja neisse lääpavajunud kuuridesse, kus kokkuhoidlik äärelinnarahvas tavatses oma puudenatukest hoida.
Oma kelder oli tal viimse kui nurgani tühi.
Milline ebavõrdsus. Isegi sellel agulilumpenil on puud riidas, kuid tema...
...kõrgema filosoofilise lennuga sotsiaalteadlane peab kannatama rõsket jahedust.
Linnaosavalitsus polnud talle korduvates abipalvetest hoolimata isegi kirvest kinkinud.
Korraks tõusis tema mõttesse isegi punamust vihapurse, kuid kaalutleva demagoogina suutis ta selle tagasi suruda.
Otsekui selle eelneva pildi irvitamiseks astus kuuride juurest eeshoovi Keldri-Peeter.
Kevad oli ka temale mõjunud.
Läkiläki oli hooletult kuklasse visatud ja vatikuub, millega võis teda terve talve näha lund rookimas, oli asendunud hoolikalt nõelutud kampsuniga. Ka sellel eluheidikul olid kuskil kuuride reas omad salaurkad, kuhu ta oli puudevaru soetanud. Veel eelmine kevad oli sealt kostnud puulõhkumise raksatusi. Keldri-Peeter seisatas korraks päikesepaistel, siis lirtsatas ta hammaste vahelt lumele rohelise tatiläraka ja süütas oma kustunud paberossi. Jalge ette vaadates avastas ta midagi ebameeldivat oma kummiku küljes, ning üritas sellest vandumise saatel vabaneda.
Paar sammu edasi jõudnud, kobas ta midagi püksitaskus ja viskas varblastele pihutäie päevalilleseemneid.
Neetud kapitalist!
Seda linnufetišit ei kannatanud enam loodusesõber mr. Womb välja, ning koputas aknale ja näitas rusikat.
Valneri viimased etteasted olid talle selleks julgust andnud.
Läbi aknaklaasi kõmisesid raudsed argumendid.
„Ma kaeban su peale, niikuinii on seemned soolased! Tahad linnukestel pugud kihva keerata! Ma tean küll! Häbi peaks olema!“
Akna lahtitegemiseks aga julgust nappis, sest ükskord oli Keldri-Peeter tal endal sulgi lubanud sahistada ja täpsemalt selle protseduuri sisu mõistmata oli targem aken kinni hoida.
Keldri-Peeter jäi arrogantseks.
Ta näitas irvitades mr. Womb´ile keskmist sõrme ja liipas puukorviga kolistades oma urkasse.
See varjamatu pätižest tuletas mr, Womb´ile meelde, et ta peab täna vaid paaritunnise hilinemisega tööle jõudma ja kirjutama artikli lindude võrdsest kohtlemisest.
Kui ta lompide vahel keksides Võrdsete Õiguste Ministeeriumi poole tõttas, tundis ta, et miski on vääramatult lähenemas.
Ainus, mis see võis olla, oli Astrahani Needus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar