03 juuni 2010

Puhkepäevahommik koduses agulis

Raadiost hakkas kostma võimsaid hommikusi ooperiaariaid.

„Ilmselt mõni riigitegelane on kõrvad pea alla pannud“, mõtles mr. Womb ärgates.
Tema kujutluspilti tekkis korraga nägemus õrnalt varvaskingades hiilivatest diskreetsetest baleriinidest.
„See on juba tõeline kõrgkultuur! Peetakse ligimeste unerahust ka vähemalt lugu“,
ohkas mr. Womb ja oleks tahtnud neil klassikaraadios röökijail keeled ukse vahele lüüa, nagu üks kuumavereline operetikaardiväelane hiljuti oli teinud.
Aeglaselt, aga kindlalt liikus käsi stepsli poole ja irrutas juhtme seinast.
Milline vaikus.

Ainult maalased jätkasid õues oma igapäevaseid toimetusi.
Noor ja suhteliselt tolerantsete elukommetega üksikema Dusja veeretas oma järeltulija Ida-Saksa lapsevankriga sirelite vilusse ja suundus oiates ja ahastades oma raske elunatukese üle aianurgas lösutavasse kemmergusse päeva kirja panema.
Olend vankris võttis sujuvalt, ent võimsa Farinellihäälega katkenud ooperilauljate etteaste üle.

Üle hoovi elav väiklase omandikirega kodanik oli just nüüd otsustanud oma perfektselt tibukollaseks võõbatud kreissae kuuri alt välja lükata ja mõned vanad lauad saepuruks toota.
Mr. Womb tõusis vastutahtmist ja muigas.
Täna polnud ilmselt vägede Madahšalipundra talle rohkem und ette näinud.

Tal jäi oodata vaid tolle meeskodaniku teisepoole ägedat protesti piljardimurule sattunud saepuru ja tolmuseks saanud Moskvitši pärast.
See skandaal polnud kunagi tulemata jäänud.
Reegel. Raudne reegel.

Mr. Womb´ile tuli meelde üks lapsepõlvesituatsioon...
...Terve müriaad aiapeal kõõluvaid mürsikuid tollesama kodaniku tegevust kommenteerimas, sellal kui kuuri katuselt pisikesed partisanikäed ilusate punaste õunte järele küünitasid...
„Onu, miks teil see saag kollane on?
Punane saag oleks palju parem ju. Eksju?
Vaat, kui saete endal käe otsast ära, siis poleks verd näha...“
Õige pea tekkis kuuri katuse juurde tohutu okastraadist piire.

Mr. Womb pani teekannu sahisema ja määris leivakäärule jämeda kihi võid.
Võid ta armastas. See oli midagi nostalgilist sellest ajast, kui või oli või.
...Mitte see ollus topsikutes supermarketi letil, mida lehmad armastavad ja naftapuurijad maa seest päevavalgele toovad...
Ja seda pidi palju olema. Kohe oma pool sentimeetrit pidi olema.
Seda väikest pattu võis mr. Womb enesele puhkepäeva hommikul lubada.
Ta teadis, et tema patsiendid on kellegi teise sooja tiiva all ja aminasiin voolab ojadena.

Kärbsesitaplekilises telekas seletas keegi poliitik hommikukohvi kõrvale, et kusagil kauges linnas oli linnapeaks pandud keegi ajusiirdamise üleelanud jamaloom.
Enne kõrvade pesu ei osanud mr. Womb siiski seisukohta võtta...

.

Kommentaare ei ole: