Talvine idüll Telliskivi tänaval

Uulitsal oli täiuslik vaikus.
Tundus, et isegi varblastel ja varestel olid nokad lund täis ja nad ei suutnud ainsatki piiksu teha.


Kostis ainult Keldri-Peetri vandumist, kes oli sunnitud juba mardikuul oma lumelabida kuuri alt välja otsima.
Loomulikult.
Ta oli nii šikk mees, et ta oleks pigem elegantselt luuaga tänaval sahistanud...


Midagi oli valesti.
Mr. Womb seisatas üks jalg õhus.
Äkki keegi koputas talle meelekohale.
Seestpoolt.
Mr. Womb muutus tähelepanelikuks. See keegi köhatas hääle puhtaks ja sõnas:
„Khm. Me oleme tagasi. See, mida sa unes enda arvates nägid, hehee, see oli, khm, ütleme üks pisuke kamuflaaž või nii...“


Mr. Womb sülitas vihast ühe suure rohelise läraka ja peksis mõned korrad jõuetult pead vastu lähimat vihmaveetoru.
„Kurat, nad on tagasi“, mõtles ta ja lõi veel mõned korrad.
Kohe isuga.
Kõrvalaknal tõmmati kardin eest ära ja üks lokirullidega korpulentne mammi koputas sügavalt mr. Womb´ile silma vaadates endale tähendusrikkalt sõrmega vastu otsaesist.
Mr Womb mõtles, et see võib tähendada kodeeritud kutset armastusele.
Ta noogutas nõustuvalt ja manas näole idioodi süütu naeratuse.


Kui kardin oli ette tõmmatud, koputas ta veel paar korda ja astus edasi.
„Ihihii, sel moel te meist ei vabane...“ jätkas hääl lustlikult.
„Tegelikult te peaksite meile tänulik olema, et me te kõige kallima vara tagasi tõime“
???
„Nagu te isegi ju aru saate, on ju mõte palju selgem kui enne. Eksju?“


Mr. Womb mõtles, et tripper ja hepatiit on selle kõige kõrval lapsesitt.
„Teil on ropud mõtted...“ jätkas hääl.
„Khm, aga pole midagi, hooldusest tulnud ajudega on alguses tihti nii.
Aga muide, see Rüütel, keda te arvasite unes näinud olevat oli päris. Ta käib viimasel ajal tihti ajuga hoolduses. Vanust ka juba omajagu. Ja mis kõige hullem, draivereid on raske hankida.
Aga midagi me talle leidsime. Vana inimene käis mitu korda päevas Balti jaama taksofonis helistamas ja anus, et on tarvis.
Et Rahvaliidu kongress on kohe tulemas ja ilma hoolduseta tuleb tal väga seosetu jutt välja. Päris korda ei saanud, ega muidu poleks vana hundiratast viskama hakkanud. Aga üldiselt suutis ta vajalikus kohas ikka oma lause ära öelda.“
Mr. Womb tundis, et ta vajab väga kohta, kuhu istuda.
See oli olnud liiga pikk ja seosetu jutt.


Ta astus sisse esimesse ettejuhtuvasse lillepoodi.
Ja kuskil kaugel laadis keegi põrutadasaanud Kim kahureid.


.