Mr. Womb ei saanud und.
Tema hirmunud silmad kilasid otsekui täkkutäis jänesel teki serva alt ja jälgisid süveneva ahastusega hoovis juhtme otsas visklevat tänavalampi.
Väljas oli hiigelmaru.
Ja kui see maru keerutas robinal peotäie kuivanud lehti vastu akent, kostis teki alt vaikset halinat või soolegaaside spontaanseid partsatusi.
Mr. Womb´i pisike agulilobudik ähvardas iga hetkega end maast lahti kiskuda ja asukohta vahetada. Ja kui see oleks sündinud, siis poleks ei piits ega präänik teda sundinud maa küljes kinni olema.
Äkki lõi onn värisema ja väljast kostis vali raksatus. Siis kustus valgus ja keegi hiiglane kukkus täies pikkuses hoovi pikali.
Mr. Womb arvast teadvat, et see oli see hiiglane, kes taevavõlvi oma õlul hoidis.
Kohe kukub taevas alla!
Läbi seina kostis, kuidas vindine naabrivanamees sajatas Ansipi aadressil ja oma igiragisevas koikus külge keras. Seda pidas ka mr. Womb kadestamisväärt julguseks.
Tuttav hääl ta pea sees soovitas siiski pisike uinak teha. Vastu tahtmist võttis mr. Womb seda kuulda ja vajus unne.
Unes nägi ta vaid, et üks hiigelsuur lendav taldrik oli maandunud tema maja ette, ning sealt väljus paljude omasuguste eesotsas välja säravasse ja liibuvasse kostüümi riietatud suure peaga humanoid.
Lõpuks sai hoov humanoide täis, ning nad viisid läbi lühikese, ent lööva vabaõhumissa.
Helisesid kõikide kirikute kellad ja Pika Hermanni tornist kostus kaeblikku kutset palvusele.
Seejärel avas suure peaga humanoid oma hõlmad ja sealt puges välja harjumuspärasesse nõukogudeaegsesse pruuni ülikonda riietatud Arnold Rüütel. Ta viskas lõbusalt paar hundiratast ja lendas siis luigena taevalaotusesse.
Hommik on õhtust targem.
Seda teavad isegi garandid...
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar