Nädalavahetusene osmik ärkas.
Koridorikemmergu uks tegi väsimatult oma tööd ja tsaariaegselgi loputuskastil polnud ainsamatki vaba momenti.
Keegi kuulas maksimaalse tugevusega hommikusi gerontide õnnesoove, kuskil pandi selle protestiks uluma hruštšovi aegne tolmuimeja ja esimese korruse korteris oli skandaal kadunud kaheliitrise parmuõlle pärast võtnud füüsilised mõõtmed...
Ka Mr. Womb virgus.
Heldimuspisaraga meenutas ta aegu, mil viljakohv oli ta huuli paitanud.
Hoolikalt enda järel ust lukustades mõtles ta koletumale porile, mis teda trepi ees ootamas on.
Esimese korruse korteriubriku uks oli lahti ja sealt voogas välja aromaatset lõhnasegu väljaheidetest, pohmellist, salatubakast ja kopitusest.
Keegi maikasärgis kirjeldamatust soost olend tegi Valeri Leontjevi muusika taktis abitult rütmilisi liigutusi.
Mr. Womb´il polnud seda idülli aega ega tahtmist vaadelda ja ta astus õue.
Otse lumme.
Kõigepealt köitis tema tähelepanu mingi oksterägastik, milles alles hiljem võis hakata ära tundma ligi sada aastat hoovis seisnud kastanit.
Talle meenus, et ta oli alati teadnud, et selle puu õõnes elab keegi. Ta oli vahest isegi näinud kedagi sealt sisse-välja lipsamas.
Salamisi oli ta koos teiste agulilastega arvanud, et seal elab see pruunis mantlis ühe silmaga vanamees, kes väidetavalt väikeseid tüdrukuid sööb. Vähemalt nii olid kunagi teised lapsed talle rääkinud.
Kuid kuna õõs oli oli kõrgel ja ronimiseks suhteliselt ebameeldivas kohas, siis polnud ka keegi seda väidet täpsemalt saanud kontrollida.
Mr. Womb oli esimene.
Ta tungis läbi oksarisu auguni ja tõdes, et sealt oleks võinud küll üks kõhetu vanamehenäss sisse mahtuda. Arglikult sirutas ta kaela ja piidles mustavsse tühimikku.
Praegu seal küll keegi ei elanud. Mööblit igal juhul ei paistnud olevat.
...või siis oli see kurjuseteener jõudnud juba välja kolida.
Mr. Womb muutus julgemaks ja koputas saapaninaga paar korda vastu puud.
Keegi ei vastanud. Nüüd võis ta kindel olla, et see asupaik on peremeheta. Ta otsustas selle meelde jätta, ja mõtles, et kui tal kunagi mingit varandust peaks tekkima, siis on seda hea aardekambrina kasutada.
Ägisedes pressis mr. Womb end oksarisu ja maja vahelt läbi, et pääseda tänavale.
Vabadus!
Valge vabadus!
.
Koridorikemmergu uks tegi väsimatult oma tööd ja tsaariaegselgi loputuskastil polnud ainsamatki vaba momenti.
Keegi kuulas maksimaalse tugevusega hommikusi gerontide õnnesoove, kuskil pandi selle protestiks uluma hruštšovi aegne tolmuimeja ja esimese korruse korteris oli skandaal kadunud kaheliitrise parmuõlle pärast võtnud füüsilised mõõtmed...
Ka Mr. Womb virgus.
Heldimuspisaraga meenutas ta aegu, mil viljakohv oli ta huuli paitanud.
Hoolikalt enda järel ust lukustades mõtles ta koletumale porile, mis teda trepi ees ootamas on.
Esimese korruse korteriubriku uks oli lahti ja sealt voogas välja aromaatset lõhnasegu väljaheidetest, pohmellist, salatubakast ja kopitusest.
Keegi maikasärgis kirjeldamatust soost olend tegi Valeri Leontjevi muusika taktis abitult rütmilisi liigutusi.
Mr. Womb´il polnud seda idülli aega ega tahtmist vaadelda ja ta astus õue.
Otse lumme.
Kõigepealt köitis tema tähelepanu mingi oksterägastik, milles alles hiljem võis hakata ära tundma ligi sada aastat hoovis seisnud kastanit.
Talle meenus, et ta oli alati teadnud, et selle puu õõnes elab keegi. Ta oli vahest isegi näinud kedagi sealt sisse-välja lipsamas.
Salamisi oli ta koos teiste agulilastega arvanud, et seal elab see pruunis mantlis ühe silmaga vanamees, kes väidetavalt väikeseid tüdrukuid sööb. Vähemalt nii olid kunagi teised lapsed talle rääkinud.
Kuid kuna õõs oli oli kõrgel ja ronimiseks suhteliselt ebameeldivas kohas, siis polnud ka keegi seda väidet täpsemalt saanud kontrollida.
Mr. Womb oli esimene.
Ta tungis läbi oksarisu auguni ja tõdes, et sealt oleks võinud küll üks kõhetu vanamehenäss sisse mahtuda. Arglikult sirutas ta kaela ja piidles mustavsse tühimikku.
Praegu seal küll keegi ei elanud. Mööblit igal juhul ei paistnud olevat.
...või siis oli see kurjuseteener jõudnud juba välja kolida.
Mr. Womb muutus julgemaks ja koputas saapaninaga paar korda vastu puud.
Keegi ei vastanud. Nüüd võis ta kindel olla, et see asupaik on peremeheta. Ta otsustas selle meelde jätta, ja mõtles, et kui tal kunagi mingit varandust peaks tekkima, siis on seda hea aardekambrina kasutada.
Ägisedes pressis mr. Womb end oksarisu ja maja vahelt läbi, et pääseda tänavale.
Vabadus!
Valge vabadus!
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar