Õhtuses ja lõhnavas aias

Õhtupäike kuldas luitunud sajandivanuseid puukuure.
 Aed oli tiine lillede odöörist ja verejanuliste putukate suminast.


Vanameeste jorin õunaaias oli muutunud räuskamiseks ja mr. Womb, kes seda kõike oma ärklitoa aknast jälgis, oli näinud ära ka üürikese löömingu külilivajunud õllepudeli pärast.
Mr.Womb teadis, et sellele räuskamisele saabub varsti norskav lõppakord.
Keldri-Peeter demonstreeris parasjagu oma kõhetut biitsepsit ja kiitles, et ta oli möödunud sajandi varastel kuuekümnendatel olnud „Tööjõureservide“ meister tõstmises.

„Vaata, oma kolmekümnega paneb“, vedas Needuse-Endel jutu teistele radadele ja osutas tänaval jalgrattaga ägedalt ülesmäge sõtkuvale kirjakandjale. Keldri-Peeter läkski õnge ja jäi ammulisui vahtima. Tasakesi vajus kuraas temast välja ja moodustus Maakera esimese rassi esindaja...
Mr. Womb oli käinud ühel teaduslikul loengul Kalma sauna konverentsiruumis ja ta teadis seda täpselt.
Ta teadis täpselt, millised need esimesed inimesed olid olnud.

Kotitaolised moodustised olid olnud, vot nii.
Nii nagu ühel tõelisel ürgrassil, oli ka selili lamaval Keldri-Peetril ülaosas ava, millest rippus välja lillakas juhtorgan.
Keel nimelt.
Mr. Womb hoidis pöialt, et see tema silme all käbinäärmeks taandareneks. Aga kuna nad mõlemad olid Peenmaailma täieliku kontrolli all, mis varustas neid telepaatiliselt kogu vajaliku teabega, siis tõmmati eemalt kraanatornist mr. Womb´i silmade ette virtuaalne kae ja tal jäi see metamorfoos nägemata.

Äkitselt hakkas aga Keldri-Peeter tõmblema, tõusis istukile ja pani oma mõnede hammastega suu mr. Womb´i imestuseks kinni.
Tema pilk sattus üles aknasse kardina varjus kügeleva mr. Wombi peale.
Ta lükkas oma kaheksanurkse traktoristimütsi kuklasse ja tema näole ilmus lahke naeratus...
Seda, et Keldri-Peeter naerab, nägi mr. Womb ja kogu kõdurajoon esimest korda.
Kõik oleks olnud ilus, kuid kuuride vahelt kakerdas välja keegi Mittefänn ja küsis karmil toonil:
„Mis plagiaat teil siin päise päeva ajal toimub? On teil väga valus, kui te selliseid jaburusi korda saadate?“
Vastuseks oli vaid vaikus.

Needuse-Endel kõlgutas ennastunustavalt oma pendlit ja püüdis masserida kogu maailma paigast ära tšakraid ja aurasid...

Valgete ripsmetega Imre ja Keldri-Peetri esimene... ...mentaalne corroboree...

Päev oli kenasti kesklõunasse veerenud.

Mr. Womb vaatas endiselt aknal üha süveneva huviga pesuköögi taga õunaaias toimuvat sürreaalset vaatepilti.

Ehkki Suur Tõrvo oli end aianurka istuma seadnud ja tema kaaslane Jehoova Inglina hirmust pilve peale lennanud, värises maa tema sammudest endiselt.
Või kas olidki need üldse sammud?

Nii, nagu ämblik ei suuda tajuda inimest olendina, veel enam saakloomana, nii ei suutnud ka Needuse-Endel ja Keldri-Peeter tajuda tukkuvat Suurt Tõrvot.
Nende pisikeste ajuraasukeste jaoks oli ta vaid üks ebamäärane suur laik aianurgas.
Nagu pilv.
Rahulikult nohisev ja siis episoodiliselt peerulaskev pilv.

Aga värinat nad tundsid ja vaatasid segaste pilkudega ringi.
Maa vibratsioonitase oli tõusnud hiiglama kõrgele.
Kõrgemale kui eales sel sajandil.
Keegi majaelanikest hüüdis vaikselt ja tagasihoidlikult: "Halleluuja!"
Tema aeg polnud veel küps...

Kui mr. Womb oleks osanud võtta kontakti peenmateriaalse tasandiga, oleks ta oma vaimusilmas näinud ka värisevaid Austraalia aborigeene.
Ta oleks näinud, kuidas need jätavad pooleli oma pöörase corroboree ja vahivad ringi sama juhmide nägudega, nagu külitavad vanamehed õunaaias...

Kõige kiiremini reageeris sellele vibratsioonile Needuse-Endel.
Kuna ta oli pikki aastaid peale kooli Seewaldis viibinud, olid tema meeled teispoolsusele ka kõige avatumad.
Needuse-Endel otsis oma võidunud püksitaskust välja midagi nutsakukujulist.
Õrnalt harutas ta selle kaltsust lahti.
Lähemal vaatlusel osutus see nööri otsa aetud kartuliks.
Sõnagi lausumata hakkas ta seda imelist vigurit Keldri-Peetri näo ees kõlgutama ja hüpnotiseerima...

„Sa oled Imre!
Sa oled valgete ripsmetega Imre!
Sa oled tedretäpiline valgete ripsmetega Imre!
Sa magad, valgete ripsmetega Imre!“

Keldri-Peetri silmalaud vajusid nagu unisel kassi irvakile ja ta ajas oma põhiliselt violetsetes värvitoonides küütleva keele ripakile.

Samal hetkel hakkas mr. Wombi peas hakkas taas piiksuma üks mõte.
Tõsi, see piiksumine meenutas esimese Sputniku arglikke helisid Hruštšovi süvakosmoses, kuid erinevalt eelmainitust oli see piiksumine olemas.

Korraks ta tundis, kuidas ta ajust kasvavad välja selle neetud Hullu Tesla juhtmesoolikad ja vonklevad hoovis koerajunnide ümber poognaid tehes Keldri-Peetri aju poole.
Mr. Womb haaras oma pisikeste kätega peast...

„Loota on kontakti saavutamist peenmateriaalsel tasandil“, konstanteeris ühe ligiduses kõrguva tornkraana kabiinis kange liigutav Hull Tesla.
Kõik oli alles ees, ehkki Kuu irvitas kõledas taevas oma koerairvitust...
...ja keegi veel ei teadnud, kas on see halb, või hea...

Suure Tõrvo ja Kalda-Liia esimene saabumine Pelgulinna kõdurajooni...

Koitis imekaunis päev.

Televiisoris sädistas keegi ilma tüdruk.
Millest või kellest ilma, selle üle ei taibanud mr. Womb täpsemalt juurelda.
Samal ajal vooris akna tagant mööda üks tropp palavusest hingeldavaid kajakaid, kellele järgnes tülpinud näoga, kuid see-eest kurguni karusnahksesse mantlisse nööbitud Tiigi Lendlane.
See pidi olema selle päeva märk.

Mr. Womb libistas oma luidra ja talviselt kaame keha aknale ligemale.
Tal oli tekkinud väike mõte täna pisut päikesevanni võtta, et pikast ja koledast talvest nõrgenenud organismi pisut D-vitamiiniga kosutada.
Kuid kahjuks näis kõik minevat nii, nagu poleks pidanud.

Mr. Womb´i lemmikpaiga, kevadiste õunapuude all olid vallutanud Keldri-Peeter ja Needuse-Endel.
Rohelise pingi kõrval lebaskles õllepudelitest pungil kilekott ja meeste häältest oli kuulda, et sealt oli juba üht-teist rüübatud.
Neetud agulikraaded.

Kuid siis hakkas värisema päevinäinud aknaklaas. Linnud hoidsid igaks juhuks oma nokad kinni ja templi eesriie kärises pooleks.
Mr. Womb´ile tundus, et tegu oleks olnud nagu isegi lokaalse päikesevarjutusega.
Aegapidi aga muutus värisemine rütmiliseks. Hetkeks tundus, nagu oleks marssinud mingi Goebelslik paraad.
Luider käsi tõmbas arglikult kardina ette.
Ühe inimese vagad sammud poleks sellist vibratsiooni ometi põhjustada suutnud.

Mööda hoovi astus puude vilusse Raskekaallane Tõrvo.
Tõrvo oli juba varajasest noorusest teinud gümnastikat ja tänu sellele kasvanud selliseks meheks, kelle kehakaalu mõõdetakse tavaliselt margapuuga. Isegi legendaarne Baruto tundus tema kõrval väikese äbarikuna.
Nõukogudemaa viljastavates tingimustes oli ta veetud sõjaväeteenistusse Barentsi merele, kus kaval, ent see-eest väheharitud kindralmajor Novikov oli teda kasutanud jäälõhkujana.
Aga seda aega meenutas Tõrvole veel vaid tuhmsinine tätoveering mis pidavat meenutama ankrut ja kajakat.

Tõsi. Tõrvol oli ka kunagi nooruses olnud vend, kelle nimi oli alanud P-tähega ja meenutanud natuke Tõrvo enda nime. Kuid kahjuks oli see vend kadunud kusagile Siberi laantesse ja seal juba varases nooruses karuks hakanud.

Kuid täna olid asjad muutunud. Tõrvol oli kaasas imekaunis näitsik, kes truult tema igipõlist spordikotti kandis. Mõned vanemad Rohu tänava elanikud arvasid temas ära tundvat endise õmbleja Kalda-Liia...

Munalaskme mälestused. Ehk õuduste öö mr. Womb´i ärklitoas...

Mr. Womb tõmbas tasakesi teki üle ja püüdis käsi rahulikult teki peal hoida, et tema dualistlikust olemusest võimalikult vähe infot lekiks. Õues oli pimenenud ja seda aega kartis mr. Womb kõige rohkem.
Öösel on ergud hellad ja mõistus konstrueerib ka suvalistest köögiriistadest Monstrumeid.

Alles hilja aegu, täiskuu öösel oli mr. Womb märganud, kuidas aknal seisev teekann kasvatas endale teise tila ja hakkas vaikselt öökulliks muutuma. Siis oli ta päästnud end sellega, et oli teki üle pea tõmmanud ja oodanud uinumata hommikut.
Hommikuks oli toona see öökull ära kadunud ja mr. Womb oli saanud oma argiseid toimetusi edasi toimetada.
Kuid nüüd olid ööd pimedad, sest vääramatu järjekindlusega lähenes aeg, mil Kuu on pesas.

Keset südaööd tekkis toolile algul pisike punane punkt. Hoolikal jälgimisel hakkas see paisuma.
Südaööks oli ta võtnud juba inimesesarnased jooned ja osutus kuulsaks Munalaskme Nõiaks.
Uudishimulik, aga see-eest arg mr. Womb jälgis seda metamorfoosi magamist teeseldes.

Munalaskme Nõid avas oma maani ulatuvad silmalaud ja sõnas:
„Mr. Womb! Ma tean, et sa ei maga. Ma tahan sulle mälestusi rääkida, sest minu maine keha on juba ammu mulla all.“
Mr. Womb tahtis kasutada vana head tekivigurit, kuid see ei õnnestunud. Voodi jalgotsa oli tekile istunud virtuaalne Karl Vaino, kellest pungusid inglitena Lotila ja Bäckmann.
„Tuleks veel Käbin ka...“, mõtles mr. Womb salamisi. Kuid kahjuks astus Käbini asemel läbi seina tuppa hoopis Raimond Valgre...
...lõõtsmoonik hooletult üle õla.
Ka Riisipere kandi mehi vist, julges mr. Womb mõelda..

Mr. Womb tundis, et tema pisike mõistus seda horrorit enam välja ei kannata ja hakkab tasakesi end kõrgematele vibratsioonitasanditele seadma.

Munalaskme Nõid köhatas ja hakkas rääkima:
„Vaata, mina viisin sõja eest pakku endise Munalaskme kooli raamatukogu. See sai pakitud kastidesse ja peidetud Mustu külla ühte küüni. Kõik oli rahulik kuni seltsimees Gorbatšovi valitsusajani, aga siis sundis terav toitluskriis koolilapsed sinna põldudele põllumajandust arendama.
Ja nii nad selle raamatukogu avastasidki.
Kahjuks käitusid nad peaaegu nagu kristlased Aleksandrias ja õige pea saabus kohale Karl Vaino kolmetäheline.
Üsna ruttu olid sealt kõik jäljed kaotatud. Kaasa ei unustatud võtta ka vana triangulatsioonitorni, mis oleks võinud asukoha reeta...“

Selle jutu peale hakkas voodist kerkima ka Karl Vaino koos oma pungujatega ja vanainimese naeru kõkutama.
Kui ta oli jõudnud lae alla, avas ta oma särgi rinnaesise ja seal avanes televiisor.
Rubiin nimeks.
Nagu teletupsul...
Oma 150 kilo raske.
Ja selles telekas jooksis film, kus näidati ühte parlamendi fraktsioonituba, milles oli hullusärgiga köidetud Villu, keda keegi Treial üritas vastupunnimisest hoolimata kaerakile ja vaimumannaga toita...