Tasapisi hakkas valgenema.
Ühel poolpehkinud kännul avas oma paistetanud silmad mr.Womb.
Rabas valitses täielik vaikus. Oleks võinud kuulda isegi serviisi purunemist.
Kõikjal toimus selles vaikuses lakkamatu energiaülekanne.
Isegi linnud hoidsid elutargalt oma noka kinni.
Aga mr. Womb´i peas toksis end vastu kolpa üks mõte.
“Millised olekud võimaldavad lakkamatut energiasiiret negatiivsetest piirkondadest positiivsetesse, mis annab tulemuseks kolmanda astme perpetuum mobile?”
Sideseanss telepaatilisel teel ei tahtnud nähtavasti koha üksildusest tulenevalt õnnestuda. Seega jäi ära ühel kaugel Läänemere saarel resideeruva endisest sibist ja liigkasuvõtjast piiskopi kõikeseletav pühasõna ja kurbade asjaolude kokkulangemisel ka mentaalne välijutlus. Aga võibolla oli ka piiskop triikimisega liiga hõivatud. Vähemalt kännul istujale nii tundus.
Mr. Womb istus nagu Milius künkal ja aina mõtiskles. Kõrgemate metafüüsiliste mõtete kõrval hakkas tasahilju kooruma üks teistlaadi mõte: “Kuidas ma siia sattusin?”
Ta ei teadnud, et vaid mõned päevad tagasi märkas rohevinti jälitav ornitoloog Fred soos sihitult ringisumpavat inimolendit.
Mõningase jälgimise järel tuli Fred järeldusele, et tegemist on hullumajast põgenenud patsiendiga.
Ta istus sulgi sahistades ühele jändrikule männile, köhatas ja oli juba valmis mesijuttu rääkima.
Aga siis loobus...
Fred liugles mõned laugjad ringid madalat üle mr. Wombi pea, ja siis lõi röövlinnu kombel talle küüned kuklasse, ning otsustas oma saagiga viivitamatult Jämejala poole lennata.
Kaugele ta ei jõudnud.
Mõne aja pärast avas abitult rippuv mr. Womb silma ja nägi all möödaliuglevat rabamaastikku.
Ehmunult vaatas ta üles, ja märkas enda kohal pruuni baretiga hiigellindu.
„Kas selline ongi siis mu saatus?“
Ta kujutles juba elavalt, kuidas ta banaalselt kuskil Puhatu soostikus poegadele söödetakse.
Ja mitte keegi ei tee teda mäletamagi...
Kuid siis pääses üle ta huuli üks võimas röhatus, mille ebamaine lõhn pani hiigellinnu silmad vett jooksma, ning kõrgust kaotama. Viimaks potsatasid nad ühele põndakule kukerpallitates maha. Ornitoloog Fred ei teinud enam hullumajast juttugi, ning kooserdas tuikudes ja tiibu vöö vahele sättides Varessaare poole.
Mr. Womb luksatas ja istus kännule, mille ligidal märkas ta üht lepatriinut, kelle kitiinkatet kaunistasid seitse täppi.
Kõhklemata tegi ta kindlaks, et lepatriinu on alles alaealine.
Täppe oli liiga vähe.
Putukas ei osutunud eriti jutukaks, ning mr. Womb lasi silma kinni.
Aga kuskil jagati klakööride valju heakskiidu saatel kartuleid ja puid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar