Vagasel hommikul, mis tundus selle suve jaoks isegi liigsoe, ärkas mr. Womb oma imetillukeses aga pimedas, kuid see-eest väljahingatud õhust läppunud ärklikambris sellise tundmusega, et boswinkeli aparaat oli kadunud kuskile kättesaamatustesse kaugustesse.
Ehk isegi Kuu peale.
Või tont teab, kuhu.
Siis aga hakkasid tulema meenutused ja ilmutused...Üks sündmus, mis talle eriti piinaval moel meelde oli jäänud, seostus ta esmatutvusega mõõtmatute Alutaguse laantega.
Seal oli ta oma eksirännakutel kohanud hulgaliselt kõige kummalisemaid aparaate ja olendeid.
Paljudele ei suutnud isegi tema kogenud ametnikusilm nime ega otstarvet leida.
Midagi siiski eristus.
Ainus, mis vähegi võis mr. Womb´i meelest meenutada boswinkeli aparaati, oli talle endises Peressaare koolimajas Kubeme-Kaarli poolt esitletud uut tüüpi destillatsiooniretort, või kuidas seda täpsemalt nimetada...
Kubeme-Kaarli assistent oli antud aparaadi sisendisse pannud erilisel meetodil valmistatud ekstrakti, ning imelisel kombel oli tilkunud teisest otsast imemagusat nestet.
Peale seda, kui ka mr. Womb oli saanud selle imeeliksiiriga huuled kokku, oli ta hakanud nägema kummalisi ilmutusi.
Lõpuks oli ta langenud otseti maha ja transis seosetult lällutama hakanud.
Kuna suur šamaan, Kubeme-Kaarel ei osanud seda loitsu kuidagi tõlgendada, kutsuti kohale Ilmakuulus Oonurme Nõid.
Oonurme nõid oli kulunud rohelist metsavahi vormijakki kandev pikk ja kiitsakas vanamehenäss, kelle punetavast näost piilusid välja tillukesed seasilmad.
Nõid seisatus hetkeks koolimaja uksel, sooritas siis pakutud teeklaasitäie nestega puhastusrituaali ja röhatas...
Sajatas siis mahlakalt kõigi nelja tuule poole, lonksas kruusist tubli punnsuutäie pruunikat rabavett peale ja alustas siis pakule istudes tõlgendamisprotseduuriga.
Ta kuulatles hoolega seda mr. Womb´i lällutamist, sügas mõtlikult mune ja teatas siis lühidalt: „ Korsakovi psühhoos“.
Kummalised metsmehed pakkisid seepeale kiiruga ja läbisegi vadistades oma aparatuuri kokku, ning lahkusid oksi ragistades Alutaguse laantesse ja rabadesse.
Mr. Womb mõmises veel mõned hetked üksildases koolimajas, ning rändas siis päevadeks vaimumaailma, mis oli täis kohutavaid lendlevaid olendeid.
Unes ilmutas talle ootamatult end ufoloog Igor, kes leviteeris vaikides rabade kohal, ning näitas Abdulla Tammi kombel näpuga kuhugi idapoole.
Sinna, kust tõusis mõttetult roosa päike.
Kust reeglina midagi head ei maksnud oodata.
Mr. Womb ärkas võpatusega. Ta pea oli kuidagi raske.
Hetke eksles ta üksikus koolimajas, väljutas lühida, ent meloodilise partsatusega soolegaasid, leidis siis pika otsimise peale väljapääsu, ning sammus kindlal sammul saatusesõrme poolt näidatud suunas.
Maastik muutus aina lagedamaks, jalgealune hakkas imekombel aina rohkem vetruma.
Mantlihõlmade lehvides tõttas näost leemendav mr. Womb aina edasi. Juba ulatus pruunikas vesi talle pahkluudeni, siis põlvini.
Ainult edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar