Ühes kulunud välimusega ärklitoas hakkas aukuvajunud reformvoodil mingi pundar liikuma.
Pikkamisi, aga kindlalt ärkas mr. Womb pikast nõidusunest.
Kamber oli äärmiselt jahe. Isegi alumise korruse vanamutt polnud veel pliidi alla tuld teinud, et korstnajalgki pisut soojemaks läheks.
Mr. Womb tõmbas mingi vana palaka endale üle ja kõikus vaikselt akna poole.
Läbi härmas klaasi paistis õuel tuttav agulimiljöö. Kellegi usin käsi oli vedanud õuele hunniku küttepuid, mida 2. korterist ropu suuga määratlematutes aastates daam oma ärajoonud pojaraasukesega üritas kuuri vedada.
Tuleb tunnistada, et vaatepilt vedas mr. Womb´i näole kerge muige.
Mutil kulus oma poja kantseldamisele rohkem aega, kui puudele, sest vaevalt oli ta jõudnud oma sületäiega kuuri, kui noorsand seadis argsi sammud kuurinurga poole, kust kostis Keldri-Peetri joviaalset lällutamist.
Taas ja taas tuli rõveda sõimuga oma lotendavates dressipükstes ihuvilja puudevedamisele sundida.
Korraga jäi mr. Womb´i pilk peatuma aianurgas lösutaval pesuköögil. Keegi va hooletu oli jätnud seal tule põlema ja hoolsalt vaadates võis jälgida, kuidas hallid kanad end pesulavatsil vihtlesid.
See oli pragmaatikust riigiametnikule liig, mis liig.
„XXI sajand ja hallid kanad vihtlevad pesuköögis? Optiline pete? Kosmiline ussiauk?“
Mr. Womb tundis, kuidas ta alumine tšakra avaneb ja sealt kostab vägede Madahšalipundra kõmisev kõuehääl:
„Mr. Womb! Aeg on aadrit lasta!“
Ta vajus kuulekalt istuli ja võttis sisse lootosepoosi.
„Oo, pärl lootoseõiel!“ jõudis ta mõelda.
Siis kostis ukselt nõudlik koputus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar