02 juuli 2009

Ärkamine võõral pööningul

Rist oli lõpuks püsti aetud ja pühalik koraal lõppenud...

Mr.Womb ärkas sellel hommikul, otsekui nõiduses.

Ainus, mis teda eilse päevaga ühendas, oli päikesepaiste, madalad agulimajad ja endiselt ühel jalal seisev imepüramiidiga professor Viljo.
Seda imetabast panoraami ahistas pisut kärbsesitaplekkidest määritud klaas, aga see oli hetkel vaid sekundaarse tähtsusega asjaolu.
Tähtsamaks osutus küsimus, kunas ja kuidas ta siia võõrale pööningule tolmunud kohvrite igiammuse lektüüri ja tuvisita sisse lebasklema oli sattunud.

Miski asi tiksus.
„La Bomba”, käis mr Womb´il peast läbi.
„Ah ei, küllap Suur Toonesepp tegutseb jälle.
Tahtmatult kerkis kuskilt mõttekangastus alasi kõrval kügelevast nahkpõllega sepast, kes vaikselt vasardades öid toonesepa kombel hommikusse voolata laseb.
Kolmanda võimaliku tiksutajana tuli meelde kannatamatult ühe öö jooksul juba kolmandat taksot ootav ja külma käes hambaid plagistav Evelyn Sepp, kehakatteks vaid heegeldatud barett...

Kaks õnnetut kajakat või tiiru, kellele elu oma päramist poolt näitas, püüdsid luha kohal tõemeeli imiteerida ookeanisügavustesse sukelduvaid Airbus´e.

Tundmatu tiksumine oli selle pikaldase mõttekäigu jooksul mõnevõrra valjenenud ja kostis nüüd juba helina, mis meenutas kummilestadega kivisillutisel hiiliva päkapiku poolt tekitatavat heli.
Professor Viljo teritas kuulmist ja kuulis samamoodi seda kummalist heli. Ta katkestas mediteerimise ja toetas jala ettevaatlikult maha. Käsi püramiidiga langes alla.
Ettevaatlikult pead keerates märkas ta ühes tolmunud ja kärbsesitaplekilises pööninguaknaruudus kellegi hirmunud nägu. Nõiaväel nende pilgud kohtusid. Talle meenus kuskilt aegade hämarusest, et seesama hirmunud pilk oli lõõtsutades jooksnud ja siis äkitselt haihtunud.
Otsekui aur.

„Pahad energiad“
...mõtles Viljo ja pani pähe pisikese hõbepaberist püramiidikujulise mütsikese. Seejuures tegi ta loitse ümisedes liigutuse, mis pidi imiteerima halbade jõudude mahavoolamist ümber püramiidi tipunurga.
Loits, mis oli alanud, kui kevadlindude vidin, lõppes nukra kluuksatusega.

„Nõiub“
...mõtles end järjest ebakindlamalt tundev mr. Womb, nina vastu määrdunud aknaklaasi.
„Näe, nüüd paneb veel jarmulka ka pähe ja teeb kätega ujumisliigutusi.
Nagu Joonas vaalaskala kõhus. Neetud kabalist selline...
Niikuinii saadab praegu oma püha jüri kutsikaid siia pööningule õnnetust tooma.“

Otsekui selle kinnituseks kostiski alt Supilinnast näljast ulgumist.
Professor Viljo oli viibimata otsustanud varjuda,
ja mr. Womb oli viibimata otsustanud põgeneda.
Nii nad siis hoovitrepil kohtusidki. Mr. Womb, nagu tavaliselt,
ei võinud mitte oma seedimise peale kindel olla ja kükitas viivitamatult maha.
Professorile aga tõi see ette mälupildi söödatootmise laborist, kus tudengihakatised piitsahoopide all vaarudes põrandale pudenenud viljateri kokku korjasid. Silmapilk otsustas ta pidada lühikese, aga lööva loengu oma eelmisest elust.

“Nagu teada, olin ma oma eelmises elus Pedro Núñez Cabeza de Vaca.
Ühel päeval kui olime uskmatute aborigeenide haudehitise katusel pisut rohkem torrest nõristanud, kui see tõelisele inkvisiitorile kohane oleks olnud, pidin ma minema oma keha kergendama.“

„Aga olgu neetud need sideaineta laotud müürid. Vannun siin jehoova habemekarva nimel, et üks neist sõgedaist kividest hakkas suisa elama mu jalge all ja kukutas mu kolme jala kõrguselt müürilt alla. Sellest ajast alates olen ma kindel, et püramiidid on varustatud imeenergiaga, mille kuripunkt asub just nende tipu kohal.“
Mr. Womb tundis, kuidas mingi asi hakkkas ta seedetraktist tasapisi üles tõusma.
Oh oleks vaid olnud hetkel võluvett käepärast.

Tiksumine oli lõppenud ja asendunud mäest üles sagiva massi jalgade tekitatava müraga.
Asfalt pulbitses ja kobrutas selle seltskonna jalgade all.

Kõige ees tuli hundiratast visates ansip ja tema järel sõitis üherattalisel tsirkuserattal Surnumatja kaabuga psühhiaater. Kohe tema järel tormasid lõõtsutades neli balalaikaterroristi, kes vedasid enda järel kolmerattalises vankris hirmust lillaks ja kõvaks tõmbunud kohtupristavit.
Kahel pool teed luusisid pikkade ja punaste keelte välkudes patoloogilised miinuskaksikud Eleeneke ja Maajake, kummalgi neli pulstunud kassivoostrit roosa nööri otsas järele traavimas.
Arjergardi moodustas georgi lindikestega ohtralt kaunistatud ilves, kes korjas rohelisse kilekotikesse kõik, mis veel eelnevast bakhanaalist järgi oli jäänud...

Aga Airbus´id muudkui liuglesid ja liuglesid pidurdamatult emakese maa poole.

Kommentaare ei ole: