11 juuli 2009

Maipõrnikate hilinenud lend

Mr, Womb ärkas täna kummalise tundmusega.
Keegi krõbistas kuskil vaikselt, väga vaikselt.
Lõpuks märkas mr. Womb tapeedil lutikasitaplekkide vahel slaalomit sõitvat maipõrnikat.
Põrnikas oli väga heatujuline, ta isegi seisatas hetkeks ja tegi talle silma.
„Kas nad on mu jälle röövinud ja teevad oma laeva peal minuga jõledaid ajueksperimente? Alles sai uus aju kasvada, kui juba on jälle reptiloidide lantsett mängus.“
„Je suis un grand champignon atomique!“,
hõiskas joviaalsusest pakatav põrnikas.
Mr. Womb tundis mingit kahtlast nõksakut kuklas.

„See pole ju ometi võimalik...rääkiv mardikas...meie sajandil...ilmvõimata!"


Aeg oli midagi ette võtta, tema rakutasemel võnketasand oli täiesti paigast ära.
Kõigile oma senistele veendumustele vastu astudes püüdis mr. Womb tabada kärbsepiitsaga tapeedil liuglevat põrnikat, kuid ta katsed lõppesid fiaskoga.
Lihtsalt. Kõrvuti olid sattunud amatöör ja professionaal.
Lõpuks põrnikas tüdines sellest trallist, avas tiivad ja lendas valju porina saatel avatud õhuaknast välja…
Kas tõesti seda ennustaski see karneval seal äärelinnas?
Paistab, et maailma asjad on ikka tõesti pahad.
 
Siin aitavad ainult nekromantia ja taro kaardid, mõtles mr. Womb ja siirdus keldrisse. Pika kaevamise järel tuli briketivirnade vahelt välja tolmune pudel haruldase joogiga, mida ta oli lubanud vaid hädajuhtudel ja vaid imepisikeste sõõmudega juua.
Tolmunud pudelisildilt kumas läbi kiri: AU-8.
Ta avas pudeli ja imeline neste nõrises üle ta korbatanud huulte.
Hetkega tundis ta end hoopis teise inimesena, ta oleks sattunud otsekui lilleaasale, kõikjal ta ümber õitsesid moonid ja lendasid tuvisuurused liblikad. Taevas oli sini-sinine ja seal laiutas end tohutult maotu Kuu.
Mr. Womb raputas pead ja pani pudeli oma peidukohta tagasi. Silmi kinni hoides, et see kena pilt tal kaduma ei läheks, toppis ta briketi omale kohale tagasi.

Taas oma ärklikorteris olles avas ta silmad, ning neist lendles välja kena suvine aas oma lillede ja liblikatega. Kõik need lilled ja liblikad joondusid korrapärastes ridades seintele ja suur maotu Kuu kleepus lakke.

Nüüd oli hea olla.

Kommentaare ei ole: