Kõnelev Kuu

Täna ärkas mr. Womb üldse ilma mingite tunneteta.

Kõikjal valitses tühjus, nagu seda vaid Universumi igikaugetel äärealadel kohata võib.
Ta tundis järelejätmatut soovi tööle minna ja teha ühe ropsuga valmis kümme uut võrdõiguslikkuse seadust, sest ebaõgluse vastu võitlemist oli hääl pea sees käskinud prioriteediks pidada. Temas pulbitses tõeline teotahe. Kui ta oleks end peeglist vaadanud, või oleks tal ärklitoas peeglikild vähemalt olemas olnud, oleks sealt vastu vaadanud legendaarne Veera Muhhina kompositsioon töölisest ja kolhoositarist...

Ta oli juba oma triibulises pidžaamas tõusmas, kui temaga hakkas rääkima kummaliste seentega ümbritsetud Kuu:

„Sa ju tead, ma pole siin üksi. Kui lubad, et kuulutad tõde maailmale, avaldan saladuse.
See, et 2012. issanda aastal tuleb Nibiru, ei ole veel päris kindel. Me arutasime seda asja taevastel osakonnakoosolekutel ja üksmeelselt jäi kõlama mõte, et on veel teisigi, kes soovivad Teie ainulaadse Maa kullavarusid omale.
Praegu on meil teada veel Proxima Centauri, kes luurab siin läheduses. Aga veelgi hullemaks võib nimetada Barnardi Kiirjooksjaks nimetatud tähte.
Temal on kõige suurem rutt Maa juurde jõudmisega.
Et keegi tema halbadest kavatsustest teada ei saaks, ega teda ei näeks, peidab ta end ööseks Kuu taha ära ja päeval, kui tähti näha ei ole, sibab oma lühikeste jalgadega Maale järjest ligemale.
Maa ligi jõudmisega on neil seepärast kiire, et nende kullast atmosfäär on kõige augulisem, ja kõige suurema augu ette on peareptiloid, keda austavalt Ussikuningaks hüütakse, pidanud oma perse tropiks ette panema.
Aga maalastel ei maksa palju muretseda, nagu teada, on paik suurem kui auk, ja et roomajate mõtlemine pole just kõige kõrgemast klassist,siis teevad nad taevalapid paksemad kui õigus ja see kukub puht gravitatsioonijõudude toimel neile kolinaga kaela.“
Mr. Womb juurdles, kuivõrd võib silmast välja kukkunud Kuu juttu tõepähe võtta.

Kahtluseuss näris tema hinge.

Ja üsna agaralt.

Alles hiljaaegu oli ta sektorijuhatajalt kuulnud imeaparaadist, millega võib öö päevaks muuta, ning mille mõju ületab tuhandekordselt aroomiteraapiat, parafangot ja tervisekookonit.

Viimane aeg oli leida see aparaat. Töö taganes sekundaarse tähtsusega pisiprobleemiks, mille võivad tema eest ära teha kasvõi Argentiina hallid õuduspäkapikud.

Kolades oma ammust ajast koristamata sahtlites, leidis ta lõpuks kortsus kollase märkmepaberi, kuhu olid kirjutatud võlusõnad: „footonresonants, boswinkeli aparaat“.
Tee Kadrioru trammile oli ta ees avatud, ning ta ei raisanud enam sekundipoegagi.
See võimalus ei tohtinud ometi peenrahana, nagu elektriarve ta näppude vahelt pudeneda...