Surnumatja Kaabuga Psühhiaatri viimane tulemine

“Me saabusime siia leptonoloogilisel teel! Peenmateriaalsel vibratsioonitasandil hõljus äratuntavalt sinu ahastav mõte, et see kõik, mis toimub, on vaid atmosfääri fluktuatsioon!”

“Tuttav hääl, mõtles mr. Womb, “Kas jälle see hull Tesla oma elektroodidega?”Kala, kes oli minemas hommikusele kepikõnnile, sikutas parasjagu sviitrit üle pea, kommenteeris omaette kaasa: “Asjad tõotavad huvitavaks minna. Vana ei tunne isegi oma ihudoktorit ära.”

Selgusekiir tungis mr. Womb´i pähe!
Ta võttis hoogu ja põrkles korduvalt küljega vastu välisust.

Koputamine oli lõppenud, kuid uks ei avanenud. Kuskilt meenus, et ta oli ukse lukku keeranud.. Mr. Womb otsis võtme ja keeras ukse lukust lahti. Oma imestuseks nägi ta seal Surnumatja Kaabuga Psühhiaatrit, kellel oli kaasa tundmatu, kõhetu kehaehitusega meesterahvas.

“Endel. Needuse-Endel.” tutvustas end too olend.

Huh! Täna väljas selline seenevihm, et prille ei saa üldse ette panna. Käsikaudu, otsekui Magneeti mittelugenud düslektikud leidsime vaid su elamise üles.

 Ma kordan igaks juhuks üle.

“Me saabusime siia leptonoloogilisel teel, sest sain kätte su ahastamapaneva abipalve.”

Mr. Wombile turgatas pähe mõte, et ta oli tõesti mingil ajahetkel kaalunud abipalve saatmist Surnumatja Kaabuga Psühhiaatrile.
“Aga ma ei ole veel väljastanud ühtegi teadet.”
“ Su teade rippus virtuaalsel teadetetahvlil peenmateriaalsel kujul. Sa ei peagi midagi väljastama. Seepärast ma olengi arst, et tabada inimeste hädad enne, kui nad kaebama hakkavad.”
See jutt tundus isegi mr. Womb´ile väga kahtlane. Selle taga pidi olema mingi kuri tagamõte.

Nagu neid ebaõnnestumisi veel vähe oleks olnud…

Äkki ta tundis, et keegi siblib ta pea sees. Ja kohe päris aktiivselt.

“Ma olen su uus aju, ma kasvan väga priskelt. Nädala pärast olen juba sama suur, kui Universumis väljaveninud neutriino. Sinust saab akadeemik. Akadeemik suure algustähega…”

Surnumatja Kaabuga Psühhiaater muutus tähelepanelikuks.
Mr. Womb taipas, et ta oli vahele jäänud ja Surnumatja Kaabuga Psühhiaater oli kogu seda akadeemiku juttu pealt kuulnud. Äkilises erutushoos haaras ta peast kinni ja hakkas karjuma: “Olge ometi vait mu pea sees, nad kuulevad kõik!”
Surnumatja Kaabuga Psühhiaater naeratas pead vangutades ja võttis taskust karbikese süstlaga…

“Mis oleks kui teeks üks pisike šprits?”

Mr. Womb ei kaotanud ajaraasukestki. Hirm süsti ees andis talle tohutu koguse energiat.
Palju rohkem, kui oleks suutnud seda võluvesi ja õhtuks aroomiterapeudi juurde kinnipandud seanss.
Valju parina saatel gaase väljutades tungis ta arsti ja Needuse-Endli vahelt trepist alla.

Surnumatja Kaabuga Psühhiaatri pikk ja karvane käsi oleks ta peaaegu kätte saanud, aga õnneks voolas trepist sel ajal üles dementne suure seenekujulise baretiga naabrivanaeit. Kuidagi komistades suutis Mr. Womb mutti vältida, aga Surnumatja Kaabuga Psühhiaater tormas otse põdurale vanaeidele otsa. Välisuksel kuulis ta eskaleeruva skandaali esimesi rohelisi algidusid. Vihmast libedal teel arendas hingeldav mr. Womb imekspandavat kiirust. Kui ta lõpuks lõõtsutades seisma jäi, märkas ta enes ümber võõrast keskkonda.

Majad olid madalad ja luitunud. Valitses täielik agulimiljöö. Keegi kloppis kaltsuvaipa, sirelipõõsastikus räuskasid jooginatukese pärast tülli keeranud parmud, otsekui parlamendierakonnad.

Ühel pisut laiemal tänavaosal seisis ühel jalal professor Viljo ja vaatles vastu päikest oma uusimat energiapüramiidi.