Metagalaktilise Väldo ilmutus

Mr. Womb nägi imelisi sinipõllelisi neide, kes üleannetult üritasid talle kraevahele soristada.
Kohvi, muidugi...
Ta püüdis neid noomida, kuid huuled olid lukustatud.

„Väldo! Väldo! Väldo!“ laulsid neiud kohvitassidega ringi hõljudes.

Mr. Womb püüdis neide uuesti noomida, kuid kõige agaram neist tuli ta juurde ja surus vandeseltslaslikult sõrme suule.
„Tule, mr. Womb, ma näitan sulle midagi imelist. Midagi sellist, mida sa pole veel iial kogenud!“

Mr. Womb tatsus vastu tahtmist kaasa. Teda juhatati kuhugi ruumi, kus keegi sahistas salamisi tumepunase eesriide taga. Mr. Womb kuulatles seda sahistamist täieliku mõistmatusega.

Äkki köhatas keegi kardina taga hääle puhtaks ja hakkas kõnelema:

„Ma olen Nibiru saadik! Me tuleme Suurest Paugust ja oleme juba teie Metagalaktikas.
Ärge vaadake ringi, otsekui otsides kohta, kust me tuleme.
Universum ei ole kohustatud olema isotroopne või omama mistahes teisi teile mugavaid omadusi. Kosmilises ruumis on nii kõik suunad kui ka kõik punktid samaväärsed. Mistahes punkti võib pidada Universumi keskpunktiks.
Antud hetkel olen seda teie jaoks mina, Väldo!

Ruumi homogeensusest olete kuulnud, mr. Womb?“

Mr. Womb seadis end külg ees vaikselt minekule. Ta oli küll kunagi kuulnud midagi galaktikatest, aga käesolev oli tema jaoks liig, mis liig.

„Ma ei ole lõpetanud!“ ütles hääl kardina tagant.
„Ma valisin teid välja.
Kuna teile saab siirdada aju, kuhu võib õnne korral mõni mõte pesa sisse teha.
Aga praegu ma tahan anda teile imepärase võime pendlit kõlgutada ja uskmatule inimkonnale lahti seletada hea ja kurja tundmist.
Aga selle võime aktiveerimiseks peate te sada ja viis korda kirjutama sedelile minu püha nime: Väldo.“

Mr. Womb oli segaduses, ta taganes otsekui idamaise despoodi telgist maani kummarduste saatel.

Kohvineiud olid leidnud juba uue ohvri ja talutasid ühte ägedasti vastupunnivat soniga vanameest kambakesi telgi poole. Vanamees püüdis küll karjuda, kuid neiud sulgesid osavalt georgi lindiga ta suu.

Mr. Womb seadis sammud oma ärklituppa, sulges ukse ja istus lootosepoosis järgi mõtlema.

Ta tundis vääramatult, et tema pähe on istutanud keegi uue lootusrikka ajuseemne.Nüüd võttis huulile esimese sõõmu tarkusega kodeeritud võluvett... ja suigatas.

Keegi koputas tungivalt uksele. Algul arvas mr. Womb, et tegu on kuulmishallutsinatsioonidega.
Kuid koputamine jätkus. Mr. Womb´ile viirastusid pisikesed rohelised mehikesed, kes seeasemel, et talle kadunud ajupoolkera tagastada, naelutavad igavikuks kinni tema ärklikambri ukse.
Ja temast ei saa keegi teada. Või kui tulevased põlved ükskord unustatud kambrikese avastavad, leiavad nad sealt samasuguse lummutise, ühel kaugel Läänemere saarel asuva lossi keldrist oli leitud.
See perspektiiv sundis mr. Wombi tegutsema.