Topographische Nachrichten von Estland

Päike oli ruuduline, mr. Womb pööritas ärgates arusaamatult silmi.
Selle ruudulise päikese pani mr. Womb oma öise ilmutusliku unenäo arvele.
Nimelt oli ta näinud, kuidas ta ostis Grossi poest veerand arbuusi ja maksis selle eest 1386 krooni.
Mr. Womb katsus oma igikestvate aluspükste voodrit.
Tõesti, see oli uni, sest värvlivahele mustadeks päevadeks õmmeldud rahavaru tundus alles olevat.
Täpsemat kontrolli ei saanud kahjuks ette võtta, sest tema uus toanaaber oli üleval ja kõigutas end mingit tundmatut meloodiat ümisedes koikul edasi-tagasi.

Aga et sellist ilmutuslikku unenägu lahti seletada, oli vaja jõuda kiiremas korras ennustaja juurde.

Kiiremas korras.

Mr. Womb katsus ust, kuid oma imestuseks ei leidnud ta sellelt midagi, millest kinni haarata.
„Nad hoiavad seda kogu aeg kinni, kardavad, et ma varvast viskan. Karjuv vägivald.“
See oli toanaabri poolt esimene pikem tiraad.

Mr. Womb keeras aeglaselt ümber ja silmitses tähelepanelikult oma kaaslast.
Nii ilmetut mehikest oli ta seni harva kohanud.
Isegi sektorijuhataja ei kehastanud endas nii palju hallust ja keskpärasust.
„Kui nad sind sauna viivad, püüa sealt üks viht pihta panna. Ma ehitan pisuhända, aga mitte selleks, et see mulle varandust tooks, seda puru on mul endalgi.
Aga seepärast, et tema seljas seinaprao kaudu, nagu Eelija tulise vankriga, siit tõotatud maale ratsutada. Mulle tundub, et nad peaksid sellest aru saama, kui väga sa sauna vajad.“

Mr. Wombi sees hakkas miski iiveldama, nii palju infot ühes lauses oli isegi tema ametnikuhinge jaoks liig.
Vaikselt vajus ta rätsepaistesse ja vaatas ammulisui, kuidas toanaaber supi seest leitud peeditükiga oma prisoneripükstele laiu punaseid lampasse peale püüdis hõõruda. Aknal kuivasid sirgetes ridades leivast voolitud korravalvurid.
Kõht andis endast märku ja oli viimane aeg paraskile asuda.
Kong täitus ebamaise lõhnaga.

Naaber kaotas teadvuse ja peeditükk veeres vaikse põrina saatel koiku alla.

Kõige intiimsemal hetkel paiskus uks lahti ja sealt käratas ilmatuma suur mehevolask: „Womb, välja!“
Kõnetatu jättis oma tegevuse ja tõukles viibimata uksest välja.
„Ravimatu, võta oma räbalad ja kao mu silmist!“
Ja nii seisis saunamõnust ilma jäänud mr. Womb jälle sillerdavas hommikupäikeses tundmatu linna tänaval.
Eemal paistis üks täpike.
Mr. Womb võttis julguse kokku ja harutas siinsamas oma püksivärvlist välja aastate jooksul avalikkuse eest peidus olnud kupüürid.
Täpike oli paisunud suuremaks.
Tuul liigutas pilvesid ida poole ja mr. Wombile meenus tõotus veel enne õhtumissa algust leida ennustaja.

Täpikesest oli sirgunud kuivetunud vanamehenäss, kellel oli peas viltu papist väljalõigatud kroon ja käes jändrik valitsejasau.
„Oo imetegija, ma olin eile tunnistajaks su mehisele etteastele meie väikeses ja armsas linnas.
See raputas meie sootsiumi alustaladeni.
Ma tean, sa suudad teha imesid. Kui sa must just kuningat teha ei taha, tee minust vähemalt foogt.
Ega ma tasuta midagi palu, ma olen pinsist midagi kõrvale pannud ja võin lahkelt majoneesis maksta.“

Jauramine oli muutunud tasaseks pominaks, sest läbirääkimiste laua taga oli koha sisse võtnud keegi arukas tunkedes traktorist, kes valdas filigraanselt mõmisemise kunsti.
Ja ebajumalad olid välja heidetud,
ja vaarao uputatud,
ja inimestest hää meel.