Ärkamise aeg

Keegi räuskas õues.
Järelejätmatult.
Nagu porduelu elamise vaheajal päramise Kagu-Eesti pärimuskultuuri harrastav jõuk.
Mr. Womb pingutas midagi nägemata silmamune.
Hetkeks tundus talle, et tema Villu võitlused on võideldud.
Et tema hingekesel on üheotsa priipilet...
...ja see jauramine on pühalik koraal tema hauakambri kohal.

Siis silmas ta pisikest valgustriipu ja hakkas käpuli selle poole roomama.
Ruumis kostis kahtlast piiksumist ja mr. Womb oli sunnitud tõdema, et ta pole seal päris üksi.
Valgustriip osutus mingiks kinninaelutatud ava lauapraoks.
Selle prao kaudu otsustas siis ka mr. Womb ümbritsevaga kommunikeeruda.

Paistis päike, pargipuud olid lehtinud.
Mr. Womb´il polnud õrna aimugi kus ta on, või kui kaua ta siin on olnud.
Ta raputas hetkeks pead, see tundus tuttavlikult kerge.
„Järelikult on nad vist ikkagi mu mõlemad ajupoolkerad amputeerinud.
Oo, üllad taevased saadikud, mil annate tagasi mu lubatud poolkera?
Kaua pean ma sedasi elus pendeldama?“

Tegelikult olid need aga vist ta peas pesitseva tegelase mõtted, kes samuti eksles komistades ja sajatades mööda mr. Wombi tühja pead, ning oli ka mr. Wombi kombel pimedusega löödud.
Ehk õigemini.
Kobas pimeduses.
Ei olnud ka Magneeti lugenud...

Mr. Womb surus mõned luidrad sõrmed lauaprao vahele ja püüüdis kangutada.
Ei, tema võnketasand ei olnud veel selleks valmis, et nii jõuliste eluavaldustega toime tulla.
Ta võttis sisse lootosepoosi ja lasi kõigevägevamate gurude energial endasse voolata.
Umbes viie minuti pärast hakkasid tema tšakrad vemmeldama ja tal polnud kuigi raske ühe hooga tõugata paigast mädanenud plank.
Nagu hävituse ja õuduse jumalanna seisis küütlevates päikesekiirtes mr. Womb.
Silmad küll auku vajunud ja hame rottidest puretud, aga juuksed see-eest nabani.
Lähemast põõsast põgenes paar seal odekolonni manustanud asotsiaali.

Uhkelt, kui vägilane, astus pesemata kiharate lehvides mr. Womb sihitult mööda tundmatu linna tänavaid, käes laudadega kinnilöödud aknaraam.
Kuni ta kõrval peatus kiirabi.
Aga täna purustas ta mängleva kergusega kõik hullusärgid.

Kõvahäälne räuskamine oli veelgi paisunud ja muutus juba meeli kurnavaks. Mr. Womb surus sõrmed kõrva ja hakkas ulguma. Pikkamisi saabus õhtu.

Ramm hakkas vähehaaval randmetest kaduma, nagu kõikide ajutiste asjadega seda juhtub.

Mr. Womb märkas silmanurgast helerohelistes vestides kujusid enda ümber ringi hiilimas ja oli siiral arvamusel, et tema ajupoolkera tuuakse kohe tagasi. Aga siis plaksatasid tema randmete ümber kinni käerauad ja teda viidi imetabasesse ruumi, kus teda koheldi kui teletähte.

Keegi nohises nari peal. Mr. Womb ei olnud kaua inimestega suhelnud ja see viga oli vaja kiiremas korras kõrvaldada.

"Vabandage, härra , kustkandist te pärit olete?", tundis mr. Womb huvi.

"Otsalt", tuli lakoonilne vastus ja selle õhtu jooksul ei õnnestunud mr. Womb´il oma uuelt toanaabrilt piiksugi välja meelitada.

Räuskamine oli vaibunud tasaseks jorinaks...