Kättemaks ja põgenemine

Mr. Womb kissitas kavalalt silmi.

Tahavad teda lõksu meelitada.

Ei. Ei lähe läbi.

See odav ja läbinähtav trikk.
Enne võib sektorijuhataja end shartröösist segi kammida, kui tal õnnestub veelkord korrata sellist alatut spektaaklit, nagu viimati koosolekul.
Mr. Womb´i käsi tõmbus märkamatult rusikasse.
Tema kuplas otsaeisisel pärlendas üksik higipisar, otsekui viimane Pariisi moe piisk.
Kui ta oleks hetkel olnud gladiaator...

Mr. Womb astus Võrdsete Õiguste Ministeeriumi uksest sisse, nagu poleks tema peas ei midagi rohkemat, kui teistel ametnikel. Aga tema päevinäinud portfellis oli eile õhtul okserefleksi tekitanud pudel võluveega.

Ükskõikselt tervitas ta lauataga olesklevat turvamees Elmarit, kes joonistas võileivapaberile maju. Kui Elmar parasjagu maju joonistas, oli temast kõige lihtsam keelatud esemetega mööda hiilida.
Elmar oli kunagi ammu olnud mingil tähtsal kohal kuskil omavalitsuses, aga sealt kinnisvaramahhinatsioonide ja parteibossi sekretäriga tiivaripsutamise tõttu kinga saanud.
Kuna aga majad ja korterid olid tal endiselt veres, siis valdas teda maju joonistades mingi eriline lumm.

Ja nii ta siis joonistaski. Valvurilaua taga. Näol õndsus.

Ilariba hõbeketina paberile venimas.

Mr. Womb hiilis vaikselt kolmandale korrusele, mööda koosolekutesaalist, kus teda juba kannatamatult oodati.
Tasahilju avas ta sektorijuhataja kabinetiukse ja kastis kõiki selle tõpra lilli kaasasolnud „võluveega“.
Sama vaikselt, kui ta oli sisenenud, ta ka lahkus.
Et üllatus oleks täielik, vajutas ta otsekui möödaminnes tulekahju teatenupule...
...ja jälgis parastaval ilmel paanikas koosolekusaalist väljatrügivaid kolleege.
Ühena esimestest saavutas ta silmsideme Anjofkina Le´Boniga, kes näitas talle vandeseltslaslikult keskmist näppu ja hüüdis üle koridori: „Ma tean, SINA panid majale tule otsa!“
Sellist paljastust ei oleks mr. Womb suutnud paremagi tahtmise juures ette näha ja liikus külg ees tagavaraukse kaudu majast välja.
„Paras teile! Või teie tulete siin minu kuluhüvitisi ümber vaatama.“
Ajutisest tagasilöögist sõltumata täitis ta rinda uhkus ja heameel.

Teel astus ta sisse „Tempo“ pudrurestorani ja tellis kõvahäälselt:
„Üks hästi suur Vegetariaan-praad palun!“
Ebamäärastes aastates ja pisut räsitud olemisega toidujagaja vahtis teda selle peale kummalise pilguga, võttis vöölt määrdunud käteräti, pühkis pikaldaselt käsi otsekui oskaks mõelda ja lõpuks avas oma mõnede hammastega suu.
„Pervert, raisk! Käi siit oma roppustega minema. Meil on siin korralikud naised!“
Mr. Womb taganes arusaamatuses paar sammu, otsekui ussist nõelatud.
Toidujagaja oli saanud setivõidu ja jätkas...
„Mine Krooksu või Püssirohukeldrisse, seal peaks need litutajad oskama sulle selliseid vigureid teha, et mäletad!“
Mr. Womb pani vaikselt kandiku käest ja taganes ruumist välja.
Trepil ta tagasi enam ei vaadanud.
Tee tõi ta lõpuks Tähtvere mäest üles. Siia ei ulatunud enam harimatute köögikatade ja kiusliku sektorijuhataja mentaalne terror.
Siin võis end lõpuks kindlana tunda.
Siin julges ta lõpuks tagasi vaadata, kas teda ikka kindlasti ei jälitata.
Mr. Womb seisatas ja jõudis arvamusele, et see on paranoia.
Paranoia vastu oli ta kuulnud aitavat kedagi endist logopeedi, kes pidas kuskil Varikul oma räpast ja keelatud erapraksist.

Aga ühes kindlas linnas ja varjupaigas upitasid lääneslaavi töölised Tšehhi põrgu mälestuseks teiba otsa oma õndsas teadmatuses raudristi.