Mun-politsei õppetund

Mr. Womb astus uhkes üksinduses marmortrepist üles. Õhk tundus kuidagi eriliselt värske.
Mappi oma erilise sisuga hoidis ta otsekui suurimat varandust kõvasti kaenla all.
Veel täna saab ta kuulsaks. Mõnusad mõtted keerlesid mr. Wombi peas.

Kui ta oli oma üllitise ministrile minevate kirjade hulka sokutanud, tundis ta, et on ära teeninud kena kevadpäeva väljaspool ministeeriumiruume.
Kus küll võib kenal päeval kohata mr. Womb´i.
Ikka Kadriorus.
Püha rituaal käskis Kadriorgu jõudmiseks tarvitada trammi.

Kuid siin oli ta teinud oma esimese vea. Teel ründas trammi hambuni relvastatud Tallinna linnapea ihukaardivägi, kellega kohtumist oli mr. Womb alati peljanud. Seda kohtumist rohelises mundris jõhkarditega jäid mr. Womb´le meenutama sinised plekid randmetel ja paberilipakas, kus soniti midagi kohtutäiturist.

Identiteedikriis hakkas tasapisi taas endast märku andma, algul arglikult, siis aga järjest tugevamini.
Vaimusilmas hakkasid vormuma pildiread proua ministrist ja sektorijuhatajast.
Mida kauem mr. Womb tänavanurgal seisis, seda suuremaks äng paisus.
Lõpuks hakkas mr. Womb triivima külg ees mööda seinaäärt koduse ärklitoa poole.

Taevakaarele joonistus pilvedest pilt, otsekui nägemus Abdulla Tammi isikus.
Nägemus viipas sõbralikult mr. Womb´i enda poole ja sõnas.
„Su hetk on küps, aeg on end ümber lõigata lasta!“
Kõigepealt kohkus mr. Womb veidike ära, aga siis meenus talle ühel kaugel Läänemere saarel resideeruv endisest liigkasuvõtjast piiskop. Mees oli selle ümberlõikustriki enese peal lauanoaga ära katsetanud ja teadis rääkida, et tegu oli ülimalt huvitava kogemusega.
Seejuures oli ta kavalalt silma pilgutanud, mis pidi tähendama, et asjal on jumet.
Paadunud hügieenikuna mr. Womb nimetatud operatsiooni ise ette võtma ei hakanud.

Elujõud hakkas mr. Womb´i luidrasse kehasse tasapisi tagasi voolama. 
Tuulispasana tormas ta mööda linna ilusalonge, kuid kõikjal kohtas ta arusaamatuid pilke, isegi sallimatust, või lausa suletud uksi.
Üle jäi vaid teekond Tartusse, kus kuuldavasti pidid õppima noored arstid.
Ja nende arstihakatiste noakangelastegudest jutustati legende.
Asi oli nii hull, et neid noakangelasi kartis isegi Marju Lauristin.

Mr. Womb jättis oma kalakesele, kes nüüd juba kuivamaa eluga peaaegu harjunud oli, ning mõistmatul ilmel voodiserval jalgu kõigutas, nädalase toiduvaru ja lahkus.

Ees ootas Tartu, va heade mõtete linn.
Oo, Tartu linn, sa lõbomaja...
Oh, ma vaene Tardo liin...