Surnumatja Kaabuga Psühhiaatri teine tulemine

Mr. Womb hiilis vaiksemalt, kui kunagi varem sellest õnnetust kohast eemale.
Veel eemalt silmas ta gorillasarnast olevust perroonil.
„Neil ei ole mingit õigust mu haavadele soola raputada!“
Selles oli mr. Womb Surnumatja Kaabuga Psühhiaatri uksele koputades veendunud.
Surnumatja Kaabuga Psühhiaater oli vana ja elukogenud meesterahvas.
Ta oli üle elanud nii instituudi, kui ka paar insulti.
Tema juba mõistis selliseid mehi.
„Tead, sinutaoliste inimeste tarvis hoian ma kodus ikka väikest ravimivaru.“
Surnumatja Kaabuga Psühhiaater toimetas oma rohukapi kallal.
Üks kosutav aminasiinidoos muutis mr. Womb´i märgatavalt rahulikumaks.
Ta nägi vaimusilmas oma kalakest, kellele olid jalad alla kasvanud ja kes jalutas mõtlikul ilmel ta ärklitoas sihitult ringi.
Kaksikutepaarid heljusid kuskil kaugel omas roosas maailmas.

See oligi tõeline elu.

Mitte see, millest tal oli just olnud võimalik välja pääseda.
Surnumatja Kaabuga Psühhiaater oli otsustanud kasutada uusimat ravimeetodit.
Ta lülitas sisse teleri, kus parasjagu näidati mingil Soome kanalil iluuisutamist.

Selle kõrvale süüdati väike viirukiküünal ja palveveski rahustav klobin viis mr. Womb´i juba poolenesti unemaadele.

Viimane, mis mr. Womb nägi, oli graatsiliselt üle jääväljaku liuglev karupükstes Tarja Halonen.

Surnumatja Kaabuga Psühhiaater kirjutas oma haiguslukku uue sissekande: „parandamatu“.
Kusagil olid aga juba halvad linnud Sektorijuhatajale sosistanud, et mr. Womb ei ole rongis.
Alguses aeglaselt, aga see eest halastamatult hakkas tööle Inimese Püüdmise Kaadervärk.

Akna tagant libises läbi kahemeetrise kasvuga punaste silmadega kassi siluett...