Nagu uus

Mr. Womb ärkas, nagu oleks teda rästik hammustanud.
Õues oli suur valge.
Võõra magamistoa seinad tundusid ta jaoks võõrad.
Üks esimesi asju, mida ta märkas, oli tapeedimuster.
Kuidagi kesknoorusest tuttav muster.
Aegade tagant tuttav muster, rahutukstegev muster, midagi ettekuulutav muster.
Kollasel foonil marssisid sirgetes ridades pioneerid trummide ja fanfaaridega.
Neid võis siin toas olla mitukümmend tuhat.
Ja läksid, aina läksid, kuhugi ida poole.
Trummid, fanfaarid ja lutikasitaplekid ja ...pioneerid.

Keegi kolistas seina taga plekknõudega ja ropendas.
Milline tuttav muusika mr. Womb´i kõrvadele.
Mr. Womb otsustas kuuldu järgi, et ta on oma kodulinna koduses koduagulis.
Tundmust süvendas asjaolu, et kuskil kõrval kööginurgas keegi liigutas, nohises korraks ja siis rikkus pikal ja madalal bassihäälel niigi vähest õhku.
Mr. Womb ajas end härgamisi reformvoodil istukile.
Tal tekkis mõte. Mõte muutus kehaliseks sooviks. Seejärel tungiks.
Mõte, soov ja tung materialiseerusid tabureti all olevasse kollasesse laste kastekannu.
Seejärel istus ta lihtsalt reformvoodil ja kõigutas vedrude naginal jalgu.

Äkki tabas ta end avastuselt.
„Kas tõesti terve oravapartei tarvitab seesuguseid magamisasemeid?“
Uskumatu. Uskumatu, aga siiski võimalik.
Mr. Womb´i vaimusilmas terendasid Narva maantee ühikad oma juura- ja majandustudengitega, ning suhteliselt lähedal asuv Staadioni tänava spaa.
Kõik need seal Ülejõel on, on...peaaegu...nagu...pärmivabriku pätid.

Mr. Womb´i meel läks seda mõeldes lõbusamaks ja ta kõigutas end voodis, meenutades aegu.
Ka alumisel korrusel ärgati.
Keegi teravmeelne persoon avaldas voodikrigina peale häälekalt arvamust, et tohtrihärra on jälle omale tööd koju kaasa toonud.
Silmapilkselt tardus mr. Womb paigale.
Milline rahulik hetk üle pika aja. Väljas räästad tilkusid, järelikult sulatas.

„Nooh? Kuidas mu noor sõber puhkas?“
Kardina vahelt piilus kavala näoga Surnumatja Kaabuga Psühhiaater.
Lähemale astudes katsus ta nagu muuseas mr. Womb´i nina ja märkis, et haigusest pole enam jälgegi.
Mõne kasina tunni pärast seadis mr. Womb end julgustust saanuna koduteele.
Kena hommik. Tihastel oli juba sitsikleit seljas ja sellest nad ka kõval häälel pasundasid.
Vastu tuli koolilapsi ja salkadesse kogunenud äärelinna penisid.
Tänavanurgal lõngutasid lahtisest bemmiuksest kostva neegritrummi saatel põlvi kapuutsides ja põlvedeni ulatuvate püksipersetega tulevased justiitsministrid.
Mr. Womb nihutas end külg ees koduaia väravast sisse.

Paar maja edasi, üle tänava seisis tavaline sõiduauto, mille roolis istus gorillasarnane olevus ja tagaistmel suur punaste silmadega must kass...