Unenägu

Ega mr. Womb sel saatuslikul ööl sõba silmale saanud. Tõusis juba neljast öösi ja keeras arvemasina vallale.
Ja nagu needuseks käsitleti ühes populaarses foorumis parasjagu piraaditeemat.
Vaatas ja luges.
Kuni ühel hetkel ta ajupoolkera välgatas.
Ma pean olema ka selle sotsiaalse võrgustiku liige!
Mr. Womb sisenes ennastunustavalt Endli absurditeatrisse.
Aina rohekem avanesid tema ees uued ja uued väljakutsed parandada meie tõmmunahaliste vendade elu Aafrika sarvel. Kell kuus suikus ta taas unele.
Kui juba päike kardinapilust sisse vaatas, oli viimane hetk ärgata.
Mr. Womb pakkis kohvri ja pesi hambaid. Nii jubeda maitsega hambapastat ei mäletanud ta lapsepõlvest peale. Kiire pilk arvutile tõendas, et tsensor oli juba väledatel näppudel käia lasknud.

Rasket pampu järele vedades suundus mr. Womb oma igapäevase töökoha poole Võrdsete Õiguste Ministeeriumis.

Paberitega ühele poole saanud, konvoeeriti teda viivitamatult vaksalisse, kuna äsja oli finantsminister välja andnud dekreedi, et iga kuu tohib väljamakseid teha vaid 7% ulatuses aastaeelarvest.

Kuidas mr. Womb teepeal ka mõistatas, ei saanud ta 100% kokku.
Lennuühendus jäi seega ära.
Mustad pilved hakkasid mr. Wombi pea kohal kokku saama.
Ta kartis paaniliselt rongisõitu.
Ta kartis eriti paaniliselt rongisõitu.
„Ma paluksin luba vähemalt poest läbi käia, et osta turvaline varu tualettpaberit!“
Läbitungimatu pilguga gorillasarnane autojuht ei leidnud aega tseremoonitsemiseks.
„Ei. Mulle pani Sektorijuhataja isiklikult südamele, et sa õnnetu ametnikuhing oleksid kindlasti rongi peal. Kas ma pean kaelarihma kasutama?“
Ainult mitte seda.
Mr. Wombil oli raudteega väga kurbi mälestusi.
Eriti see õudne sõit Võrusse.
Mälestuskangas rullus lahti, otsekui Ateena kinos.
Jälle oli mr. Womb vaimusilmas, nagu toona noorena Pihkva rongis, ja ronis narile magama. Viina ja hooramise järgi imepäraselt lõhnav vagunisaatja Gloria lubas noorsandi varavalges Võrus üles äratada.
Mr. Womb suigatles.
Ühel hetkel tundus mr. Womb´ile, et kõik ei ole täpselt nii, nagu peab.
Paha uni seletas talle, et rong on juba Võrus, kuid tema ikka põõnab naril.
Ehmatusega kargas ta oma riiulilt alla ja märkas silmanurgast tuttavat jaamahoonet, mille samal silmapilgul varjas ära Petserist Valka tossutav hommikune kapsauss.
Mr. Womb haaras suurema osa oma riidepalakatest käevangu ja selga jõudis heita vaid kerge suvemantli. Sedasi mustlasena lohistas ta end tamburisse, kus unine vagunisaatja juba liikuma hakanud rongi trappi alla lasi.
Vastastikune mõistmine oli hetkeline.
Gloria tõmbas jala plaadilt, trepp avanes, mr. Womb kobis ummisjalu maha ja Gloria näitas ukseavast rutiinselt kollast kokkurullitud lippu.
Perroonil seisis hommikuudus üksik tegelane, pikk suvemantel seljas, ülejäänud riideesemed käevangus, reisikohver küliti maas.
Seda hetke nautis ilmse rahuldustundega ka peasüüdlane - vastutulnud rongi vedurijuhi abi.
Naaber tema paremal käel lasi törtsu pasunat ja keeras vänta.
Kui õhk selgines, avanes mr. Womb´i ees kurb tõsiasi, jaamahoone sildile oli kirjutatud: ANTSLA.
Mr. Womb puges põõsastikku ja riietas end.
Buss Võrusse viis läbi hommikuse udu edasi alles 6.45.

Kas tõesti peab midagi sellist korduma?
Õnneks rongid siin enam ei...