Komandeering

Mr.Wombi tööpäev Võrdsete Õiguste Ministeeriumis oli alanud.

Esikohal olid globaalprobleemid.
Eriti põletavaks luges sektorijuhataja piraadiprobleemile lahenduse leidmist Somaalia rannikupiirkonnas.
Pingelise ajurünnaku käigus jõuti järeldusele, ainuvõimalikuks lahenduseks oleks delegaadi kohalesaatmine asjaolude selgitamiseks.
Ainsaks aktiivseks kandidaadiks oli kergelt roosaka tagapõhjaga ja varjamatu võitlev antifašist Anjofkina le´Bon.
Kuna aga Toompuiestee mehed avaldasid kohe arvamust, et seda isikut ei ole soovitav kasutada, siis tuli leida uus kandidaat. Kõigi pilgud pöördusid mr.Womb´i poole.

Mr. Womb´i õlad vajusid aina enam kössi.

Kas tõesti kordub sama lugu, kui siis, kui teda saadeti ÜRO egiidi all lahendama Armeenia ja Aserbaidžaani „külma konflikti“?
Ei, ainult mitte seda!
Mr. Womb´ile meenusid eelmise visiidi järgsed piinavad protseduurid proktoloogi juures.
Parema meelega oleks ta läinud Tsernobõli katastroofi tagajärgi likvideerima, kui sinna Aafrika sarvele mereröövleid küsitlema.

Hääled saalis muutusid üha nõudlikumaks

„WOMB! WOMB! WOMB!“ Kiljusid kaastöötajad saalis aina ekstaatilisemalt.
Mr. Womb´i nurkaaetud looma pilk meenutas nurka aetud looma pilku,
ta oli vajunud juba peaaegu vaibaga ühekõrguseks, kui ta ees seisis sektorijuhataja isiklikult.
„Kas lähetus Somaaliasse, või A4!“
„Aga, aga mul on...“
Terav piitsaplaks võttis mr. Womb´ilt igasuguse vastupanutahte.
„Marss koju asju pakkima! Paberid saad hommikul kantseleist kätte“

Mr. Womb leidis end saali ukse tagant, kuhu kostsid veel kaastöötajate juubeldushüüded ja kolmekordne „Elagu“ sektorijuhataja aadressil, kes oli taas ühele mõttetule fallosele ta õige koha kätte näidanud.

Mr. Womb seisis ahastava sambana koridoris, portfellilukud lahti nagu rahandusminister Padaril, lips viltu ja higi laubal.
Teisest otsast hakkas talle lähenema üks kuju, kes alguses meenutas kosmosemutti.
Lähemale jõudes selgus, et see oli Anjofkina le´Bon.
„Miks nad meiega nii teevad?“ küsis mr. Womb.
„Neil on lihtsalt selline maailmavaade.“
„Tead, ma tulen homme relvastatult tööle.
Mul on köögis üks paras pundar nööri. Tõmban selle fašistinäru sitamajas oksa.“
„Ei tea, kas tasub?“ kahtles mr. Womb.
„Tal on ka kindlasti lemmikloomad, kes siis neid muule maailmale kiidab?“
„Fašistidel ei ole lemmikloomi, mõistad, nad ajasid juba Suure Isamaasõja ajal kõik gaasikambrisse!“

Mr. Womb´il ei jäänud muud üle, kui nõustuda...

Koduteel haaras meeleheitel mr. Womb poest neli pudelit küllusega kodeeritud „Võluvett“ ja uudiskirjanduse letist uue raamatu, kus kirjeldati vabastavat hingamist.
Mr. Womb oli juba peaaegu kodus, kui märkas oma õuduseks, et keegi kuri tundmatu oli trepiesise täis pasandanud.
Viha paisutas ta veresoonterikkaid silmamune.
Ta tahtis karjuda, karjuda välja kogu selle ülekohtu, mis talle täna osaks oli saanud ja seejärel trampida väljaheide laiali mööda tänavat.
Hetkeemotsioonid.

Möllasid.

Viimasel hetkel meenus mr. Womb´ile tunguuside mõistulugu:
Inimese sitt on tegelikult pruuni ja läikivasse sametkasukasse riietatud tige vanamehenäss, kes küll rõvetseb ja ülbitseb, aga sisimas pelgab, et kelgukoerad ta nahka pistavad.

„Olgu nii, jäägu penidele.“

Järgnev öö oli midagi košmaarset.
Mr. Womb´i unenägudes ronisid kapi tagant ja isegi põrandavaiba alt välja puujalaga ja ühe silmaga neegerpiraadid, ühe käe asemel konks ja papagoi õlal istumas.

Kohutav ilmutus.

Aga ühes kauges riigis valiti uut kirikupead. Insaiderid sosistasid, et valituks osutub sama püha isa, kes kuu aega tagasi oli lõhna pärast pildi tasku pannud.