Talvine idüll Telliskivi tänaval

Uulitsal oli täiuslik vaikus.
Tundus, et isegi varblastel ja varestel olid nokad lund täis ja nad ei suutnud ainsatki piiksu teha.


Kostis ainult Keldri-Peetri vandumist, kes oli sunnitud juba mardikuul oma lumelabida kuuri alt välja otsima.
Loomulikult.
Ta oli nii šikk mees, et ta oleks pigem elegantselt luuaga tänaval sahistanud...


Midagi oli valesti.
Mr. Womb seisatas üks jalg õhus.
Äkki keegi koputas talle meelekohale.
Seestpoolt.
Mr. Womb muutus tähelepanelikuks. See keegi köhatas hääle puhtaks ja sõnas:
„Khm. Me oleme tagasi. See, mida sa unes enda arvates nägid, hehee, see oli, khm, ütleme üks pisuke kamuflaaž või nii...“


Mr. Womb sülitas vihast ühe suure rohelise läraka ja peksis mõned korrad jõuetult pead vastu lähimat vihmaveetoru.
„Kurat, nad on tagasi“, mõtles ta ja lõi veel mõned korrad.
Kohe isuga.
Kõrvalaknal tõmmati kardin eest ära ja üks lokirullidega korpulentne mammi koputas sügavalt mr. Womb´ile silma vaadates endale tähendusrikkalt sõrmega vastu otsaesist.
Mr Womb mõtles, et see võib tähendada kodeeritud kutset armastusele.
Ta noogutas nõustuvalt ja manas näole idioodi süütu naeratuse.


Kui kardin oli ette tõmmatud, koputas ta veel paar korda ja astus edasi.
„Ihihii, sel moel te meist ei vabane...“ jätkas hääl lustlikult.
„Tegelikult te peaksite meile tänulik olema, et me te kõige kallima vara tagasi tõime“
???
„Nagu te isegi ju aru saate, on ju mõte palju selgem kui enne. Eksju?“


Mr. Womb mõtles, et tripper ja hepatiit on selle kõige kõrval lapsesitt.
„Teil on ropud mõtted...“ jätkas hääl.
„Khm, aga pole midagi, hooldusest tulnud ajudega on alguses tihti nii.
Aga muide, see Rüütel, keda te arvasite unes näinud olevat oli päris. Ta käib viimasel ajal tihti ajuga hoolduses. Vanust ka juba omajagu. Ja mis kõige hullem, draivereid on raske hankida.
Aga midagi me talle leidsime. Vana inimene käis mitu korda päevas Balti jaama taksofonis helistamas ja anus, et on tarvis.
Et Rahvaliidu kongress on kohe tulemas ja ilma hoolduseta tuleb tal väga seosetu jutt välja. Päris korda ei saanud, ega muidu poleks vana hundiratast viskama hakkanud. Aga üldiselt suutis ta vajalikus kohas ikka oma lause ära öelda.“
Mr. Womb tundis, et ta vajab väga kohta, kuhu istuda.
See oli olnud liiga pikk ja seosetu jutt.


Ta astus sisse esimesse ettejuhtuvasse lillepoodi.
Ja kuskil kaugel laadis keegi põrutadasaanud Kim kahureid.


.

Stiihiast räsitud kastan

Nädalavahetusene osmik ärkas.
Koridorikemmergu uks tegi väsimatult oma tööd ja tsaariaegselgi loputuskastil polnud ainsamatki vaba momenti.
Keegi kuulas maksimaalse tugevusega hommikusi gerontide õnnesoove, kuskil pandi selle protestiks uluma hruštšovi aegne tolmuimeja ja esimese korruse korteris oli skandaal kadunud kaheliitrise parmuõlle pärast võtnud füüsilised mõõtmed...


Ka Mr. Womb virgus.
Heldimuspisaraga meenutas ta aegu, mil viljakohv oli ta huuli paitanud.
Hoolikalt enda järel ust lukustades mõtles ta koletumale porile, mis teda trepi ees ootamas on.
Esimese korruse korteriubriku uks oli lahti ja sealt voogas välja aromaatset lõhnasegu väljaheidetest, pohmellist, salatubakast ja kopitusest.
Keegi maikasärgis kirjeldamatust soost olend tegi Valeri Leontjevi muusika taktis abitult rütmilisi liigutusi.
Mr. Womb´il polnud seda idülli aega ega tahtmist vaadelda ja ta astus õue.


Otse lumme.
Kõigepealt köitis tema tähelepanu mingi oksterägastik, milles alles hiljem võis hakata ära tundma ligi sada aastat hoovis seisnud kastanit.
Talle meenus, et ta oli alati teadnud, et selle puu õõnes elab keegi. Ta oli vahest isegi näinud kedagi sealt sisse-välja lipsamas.


Salamisi oli ta koos teiste agulilastega arvanud, et seal elab see pruunis mantlis ühe silmaga vanamees, kes väidetavalt väikeseid tüdrukuid sööb. Vähemalt nii olid kunagi teised lapsed talle rääkinud.
Kuid kuna õõs oli oli kõrgel ja ronimiseks suhteliselt ebameeldivas kohas, siis polnud ka keegi seda väidet täpsemalt saanud kontrollida.


Mr. Womb oli esimene.
Ta tungis läbi oksarisu auguni ja tõdes, et sealt oleks võinud küll üks kõhetu vanamehenäss sisse mahtuda. Arglikult sirutas ta kaela ja piidles mustavsse tühimikku.
Praegu seal küll keegi ei elanud. Mööblit igal juhul ei paistnud olevat.
...või siis oli see kurjuseteener jõudnud juba välja kolida.
Mr. Womb muutus julgemaks ja koputas saapaninaga paar korda vastu puud.
Keegi ei vastanud. Nüüd võis ta kindel olla, et see asupaik on peremeheta. Ta otsustas selle meelde jätta, ja mõtles, et kui tal kunagi mingit varandust peaks tekkima, siis on seda hea aardekambrina kasutada.
Ägisedes pressis mr. Womb end oksarisu ja maja vahelt läbi, et pääseda tänavale.


Vabadus!
Valge vabadus!


.

Nagu Miki merehädas

Mr. Womb ei saanud und.
Tema hirmunud silmad kilasid otsekui täkkutäis jänesel teki serva alt ja jälgisid süveneva ahastusega hoovis juhtme otsas visklevat tänavalampi.
Väljas oli hiigelmaru.
Ja kui see maru keerutas robinal peotäie kuivanud lehti vastu akent, kostis teki alt vaikset halinat või soolegaaside spontaanseid partsatusi.
Mr. Womb´i pisike agulilobudik ähvardas iga hetkega end maast lahti kiskuda ja asukohta vahetada. Ja kui see oleks sündinud, siis poleks ei piits ega präänik teda sundinud maa küljes kinni olema.


Äkki lõi onn värisema ja väljast kostis vali raksatus. Siis kustus valgus ja keegi hiiglane kukkus täies pikkuses hoovi pikali.
Mr. Womb arvast teadvat, et see oli see hiiglane, kes taevavõlvi oma õlul hoidis.
Kohe kukub taevas alla!
Läbi seina kostis, kuidas vindine naabrivanamees sajatas Ansipi aadressil ja oma igiragisevas koikus külge keras. Seda pidas ka mr. Womb kadestamisväärt julguseks.

Tuttav hääl ta pea sees soovitas siiski pisike uinak teha. Vastu tahtmist võttis mr. Womb seda kuulda ja vajus unne.
Unes nägi ta vaid, et üks hiigelsuur lendav taldrik oli maandunud tema maja ette, ning sealt väljus paljude omasuguste eesotsas välja säravasse ja liibuvasse kostüümi riietatud suure peaga humanoid.
Lõpuks sai hoov humanoide täis, ning nad viisid läbi lühikese, ent lööva vabaõhumissa.
Helisesid kõikide kirikute kellad ja Pika Hermanni tornist kostus kaeblikku kutset palvusele.

Seejärel avas suure peaga humanoid oma hõlmad ja sealt puges välja harjumuspärasesse nõukogudeaegsesse pruuni ülikonda riietatud Arnold Rüütel. Ta viskas lõbusalt paar hundiratast ja lendas siis luigena taevalaotusesse.

Hommik on õhtust targem.
Seda teavad isegi garandid...
 
.