Mr. Womb ja radioaktiivne lepatriinu.

Tasapisi hakkas valgenema.

Ühel poolpehkinud kännul avas oma paistetanud silmad mr.Womb.

Rabas valitses täielik vaikus. Oleks võinud kuulda isegi serviisi purunemist.

Kõikjal toimus selles vaikuses lakkamatu energiaülekanne.

Isegi linnud hoidsid elutargalt oma noka kinni.

Aga mr. Womb´i peas toksis end vastu kolpa üks mõte.

“Millised olekud võimaldavad lakkamatut energiasiiret negatiivsetest piirkondadest positiivsetesse, mis annab tulemuseks kolmanda astme perpetuum mobile?”

Sideseanss telepaatilisel teel ei tahtnud nähtavasti koha üksildusest tulenevalt õnnestuda. Seega jäi ära ühel kaugel Läänemere saarel resideeruva endisest sibist ja liigkasuvõtjast piiskopi kõikeseletav pühasõna ja kurbade asjaolude kokkulangemisel ka mentaalne välijutlus. Aga võibolla oli ka piiskop triikimisega liiga hõivatud. Vähemalt kännul istujale nii tundus.

Mr. Womb istus nagu Milius künkal ja aina mõtiskles. Kõrgemate metafüüsiliste mõtete kõrval hakkas tasahilju kooruma üks teistlaadi mõte: “Kuidas ma siia sattusin?”

Ta ei teadnud, et vaid mõned päevad tagasi märkas rohevinti jälitav ornitoloog Fred soos sihitult ringisumpavat inimolendit.

Mõningase jälgimise järel tuli Fred järeldusele, et tegemist on hullumajast põgenenud patsiendiga.

Ta istus sulgi sahistades ühele jändrikule männile, köhatas ja oli juba valmis mesijuttu rääkima.

Aga siis loobus...

Fred liugles mõned laugjad ringid madalat üle mr. Wombi pea, ja siis lõi röövlinnu kombel talle küüned kuklasse, ning otsustas oma saagiga viivitamatult Jämejala poole lennata.

Kaugele ta ei jõudnud.

Mõne aja pärast avas abitult rippuv mr. Womb silma ja nägi all möödaliuglevat rabamaastikku.

Ehmunult vaatas ta üles, ja märkas enda kohal pruuni baretiga hiigellindu.

„Kas selline ongi siis mu saatus?“

Ta kujutles juba elavalt, kuidas ta banaalselt kuskil Puhatu soostikus poegadele söödetakse.

Ja mitte keegi ei tee teda mäletamagi...

Kuid siis pääses üle ta huuli üks võimas röhatus, mille ebamaine lõhn pani hiigellinnu silmad vett jooksma, ning kõrgust kaotama. Viimaks potsatasid nad ühele põndakule kukerpallitates maha. Ornitoloog Fred ei teinud enam hullumajast juttugi, ning kooserdas tuikudes ja tiibu vöö vahele sättides Varessaare poole.

Mr. Womb luksatas ja istus kännule, mille ligidal märkas ta üht lepatriinut, kelle kitiinkatet kaunistasid seitse täppi.

Kõhklemata tegi ta kindlaks, et lepatriinu on alles alaealine.

Täppe oli liiga vähe.

Putukas ei osutunud eriti jutukaks, ning mr. Womb lasi silma kinni.

Aga kuskil jagati klakööride valju heakskiidu saatel kartuleid ja puid...

Mr. Womb ja d´ Alembert´i unenägu.

Vagasel hommikul, mis tundus selle suve jaoks isegi liigsoe, ärkas mr. Womb oma imetillukeses aga pimedas, kuid see-eest väljahingatud õhust läppunud ärklikambris sellise tundmusega, et boswinkeli aparaat oli kadunud kuskile kättesaamatustesse kaugustesse.

Ehk isegi Kuu peale.

Või tont teab, kuhu.

Siis aga hakkasid tulema meenutused ja ilmutused...
Üks sündmus, mis talle eriti piinaval moel meelde oli jäänud, seostus ta esmatutvusega mõõtmatute Alutaguse laantega. 
Seal oli ta oma eksirännakutel kohanud hulgaliselt kõige kummalisemaid aparaate ja olendeid.
Paljudele ei suutnud isegi tema kogenud ametnikusilm nime ega otstarvet leida.
Midagi siiski eristus.

Ainus, mis vähegi võis mr. Womb´i meelest meenutada boswinkeli aparaati, oli talle endises Peressaare koolimajas Kubeme-Kaarli poolt esitletud uut tüüpi destillatsiooniretort, või kuidas seda täpsemalt nimetada... 
Kubeme-Kaarli assistent oli antud aparaadi sisendisse pannud erilisel meetodil valmistatud ekstrakti, ning imelisel kombel oli tilkunud teisest otsast imemagusat nestet.
Peale seda, kui ka mr. Womb oli saanud selle imeeliksiiriga huuled kokku, oli ta hakanud nägema kummalisi ilmutusi.
Lõpuks oli ta langenud otseti maha ja transis seosetult lällutama hakanud.
Kuna suur šamaan, Kubeme-Kaarel ei osanud seda loitsu kuidagi tõlgendada, kutsuti kohale Ilmakuulus Oonurme Nõid.
Oonurme nõid oli kulunud rohelist metsavahi vormijakki kandev pikk ja kiitsakas vanamehenäss, kelle punetavast näost piilusid välja tillukesed seasilmad.
Nõid seisatus hetkeks koolimaja uksel, sooritas siis pakutud teeklaasitäie nestega puhastusrituaali ja röhatas...
Sajatas siis mahlakalt kõigi nelja tuule poole, lonksas kruusist tubli punnsuutäie pruunikat rabavett peale ja alustas siis pakule istudes tõlgendamisprotseduuriga.
Ta kuulatles hoolega seda mr. Womb´i lällutamist, sügas mõtlikult mune ja teatas siis lühidalt: „ Korsakovi psühhoos“.
Kummalised metsmehed pakkisid seepeale kiiruga ja läbisegi vadistades oma aparatuuri kokku, ning lahkusid oksi ragistades Alutaguse laantesse ja rabadesse.

Mr. Womb mõmises veel mõned hetked üksildases koolimajas, ning rändas siis päevadeks vaimumaailma, mis oli täis kohutavaid lendlevaid olendeid.
Unes ilmutas talle ootamatult end ufoloog Igor, kes leviteeris vaikides rabade kohal, ning näitas Abdulla Tammi kombel näpuga kuhugi idapoole.
Sinna, kust tõusis mõttetult roosa päike.
Kust reeglina midagi head ei maksnud oodata.

Mr. Womb ärkas võpatusega. Ta pea oli kuidagi raske.
Hetke eksles ta üksikus koolimajas, väljutas lühida, ent meloodilise partsatusega soolegaasid, leidis siis pika otsimise peale väljapääsu, ning sammus kindlal sammul saatusesõrme poolt näidatud suunas.
Maastik muutus aina lagedamaks, jalgealune hakkas imekombel aina rohkem vetruma.
Mantlihõlmade lehvides tõttas näost leemendav mr. Womb aina edasi. Juba ulatus pruunikas vesi talle pahkluudeni, siis põlvini.
Ainult edasi...

Kus on boswinkel?

Sellel kuldsel hommikul, mil aeg tiksus armutult kümne poole.
Sellel harukordsel hommikul, mil ta polnud ivagi hamba alla saanud...
Sellel imelisel hommikul tuiskas leemendav mr. Womb mööda Emajõe-Ateena tolmavaid tänavaid.

Halle ja luitunud aknaid katsid veel luugid, ning koputused kostsid vaid kurtidele kõrvadele...
...professorid tukkusid veel oma Tähtvere salaurgastes.
Ja lasid mõnuga mõtetel kosmopoliitsetele teemadele rännata.

Mr. Womb´ile meenus ühe elatanud emeerituse hiljuti saunas kõkutamisi räägitud lugu, kus selgus, et veel kolmekümne aasta eest olid sulnid korporandineiud neid ümmardanud hiliste hommikutundideni ja seejärel kandnud läbi juubeldavate rahvamasside kätel Meltsiveski õllekasse.
Ainult kõige kõvemaid oli talutatud siis veel edasi Maarjamõisa, kus siis vanad klannivennad neid halja piiritusega jootsid, ning toorest maksa peale hammustada lasid.
Aga sellest oli jäänud vaid mälestus, mida majanduslikult kitsad ajad aina helgemana paista lasid.
Tänapäeval võis vaid kõige jõukamaid, kellel veel täikal midagi müüa oli, kõrvakliiniku juures möödujatelt kopikaid ja sanitaridelt eetrit nuiamas näha.
Enamik neist aga olid mandunud marasmi käes vaevlevateks troglodüütideks, kelle kasinat eluleegikest pidi turgutama harva anatoomikumist hangitav formaliin.
Kuid kangelased olid otsustanud võidelda viimse tilgani, ning mitte taganeda...
Meelt ei parandanud keegi.
Kui, siis pead.

Prohvet oli öelnud, et haridus langeb mudaliigasse.
See ennustus oli ka täide läinud.

Selliste mõtetega oli mr. Womb traavinud läbi juba pool linna, kuid ihaldatud märjukesega oli nagu õndsa Gorbatšovi ajal.
Kuiv.
Fondid ja limiidid.

Aeg oli moondunud mr. Womb´i peas suureks tiksuvaks timukaks.
Silme ees vaid pilt, kus Keldri-Peeter endale kõrisõlmele koputades ja nilbelt keelt limpsates boswinkeli aparaati näidata lubab.
Tornikell tegi ilmse mõnuga oma igapäevast tapatööd.
„Et sind tabaks samasugune saatuslik inferno, nagu seda, kes lubas lüüa nii sulasele kui emandale, madonnale ja saagimile. Kurat teab, kellele veel.“
Aga see oli ka mr. Womb´i tänane viimane mõte.
Rammestus oli ta enesesse haaranud ja kõik kustutanud.