operatsioonilaual

Hommikul seisis mr. Womb tuulisel platsil kus troonis kolmemeetri kõrgune siga, otsekui Peeter Suure ausammas Priiuse platsil.
Mr. Womb, kellel oli olulisemaid tegevusi plaanis, kui sigadega tõtt vaadata, pööras põlastaval ilmel oma pilgu ära.
Seejärel tõstis ta ette vaatlikult ühe jala maast, surus küünarnukid hästi keha vastu ja väljutas teisel jalal end poolkükki lastes soolestikku kogunenud gaasid.

Nüüd võis alustada otsinguid. Aeg-ajalt ilmus pilvedesse Abdulla sõrm, mis juhatas jätkuvalt teed.
Lõpuks seisis mr. Womb ajahambast pisut räsitud plangu ees.
Tulevane andekas pallaslane oli sinna joonistanud konarliku joonega suguelundi, millel juures selgitus, et see kuulub Tanjale ja abivalmilt ka aadressi, kus seda on võimalik lähemalt silmitseda.
Järelikult arstid on käeulatuses.

Mr. Womb läks näidatud aadressil ja koputas hoovilobudiku ebamäärast värvi uksele...
Avas määrdunud arstikitlis mehevolask, kelle öist pummeldamist reetvat nägu raamisid boheemlaslikult sassis juuksed. Tavaoludes oleks sellist olevust, kellele maksaprobleemid olid kollased laigud näkku vajutanud, vaid väga suurte reservatsioonidega võinud meditsiinitudengiks nimetada, aga antud hetkel pühendas eesmärk abinõu.

„Aga loomulikult võtame teid ette. Seni oleme me pidanud praktiseerima vaid kassiraibete peal, keda üks ühe jalaga mustlane meile hiinalinnast korjab“, sõnas vakstult suupistejääke kokku pühkiv doktor.
Mr. Womb´i valdasid hetkeks kahtlused, kuid need hajusid kohe, kui ta meenutas isikut, kes oli ta siia juhatanud.
„Muide, minu spetsialiteediks on neurokirurgia. Tahate näha, mis värvi on teie seljaaju?“
„Ei, mitte ainult seda“, arvas mr. Womb.
Doktor komberdas välisuksele ja kraaksatas üle hoovi:
„Triinu, mis sa seal passid nii kaua, värske liha saabus!“
„Ma ei saa üldse süüa“ tuli kuskilt hoovinurgast vastus.
„Patsient, noh. Päriselt. Aja kargud alla! Elus inimene, meie esimene!“
Mr. Womb võpatas, kui hoovipeldiku uks kinni löödi ja sealt tuigerdas tuppa noorusest pakatav tütarlaps.

„Triinu, valmista patsient ette, ma otsin niikaua midagi teravamat, millega saaks selle operatsiooni tehtud.“
Narmendava kardinapalaka tagant pimedast kööginurgast kostis lauanõude kolinat.
Mr. Womb oli juba plaanitsemas põgenemist, kui teda peatasid Triinu silmad - rohelised, nagu Kaali kraater.
Nende silmade helk paralüseeris mr. Womb´i ja surus rohelise vakstuga kaetud köögilauale selili.
Ta nägi, et lamab kosmoselaevas prožektorite all, ning roheliste silmadega olend eemaldab ta peast vasaku ajupoolkera.  
Imeline hääl ütles: „Sinust saab nüüd Savisaare asendusgeenius! Kasuta endale kingitud annet tasakaalukalt!“
Äkitselt tundis ta alakehas teravat valu ja kuulis läbi udu kellegi sõimu nüride aiakääride teemal.

Mun-politsei õppetund

Mr. Womb astus uhkes üksinduses marmortrepist üles. Õhk tundus kuidagi eriliselt värske.
Mappi oma erilise sisuga hoidis ta otsekui suurimat varandust kõvasti kaenla all.
Veel täna saab ta kuulsaks. Mõnusad mõtted keerlesid mr. Wombi peas.

Kui ta oli oma üllitise ministrile minevate kirjade hulka sokutanud, tundis ta, et on ära teeninud kena kevadpäeva väljaspool ministeeriumiruume.
Kus küll võib kenal päeval kohata mr. Womb´i.
Ikka Kadriorus.
Püha rituaal käskis Kadriorgu jõudmiseks tarvitada trammi.

Kuid siin oli ta teinud oma esimese vea. Teel ründas trammi hambuni relvastatud Tallinna linnapea ihukaardivägi, kellega kohtumist oli mr. Womb alati peljanud. Seda kohtumist rohelises mundris jõhkarditega jäid mr. Womb´le meenutama sinised plekid randmetel ja paberilipakas, kus soniti midagi kohtutäiturist.

Identiteedikriis hakkas tasapisi taas endast märku andma, algul arglikult, siis aga järjest tugevamini.
Vaimusilmas hakkasid vormuma pildiread proua ministrist ja sektorijuhatajast.
Mida kauem mr. Womb tänavanurgal seisis, seda suuremaks äng paisus.
Lõpuks hakkas mr. Womb triivima külg ees mööda seinaäärt koduse ärklitoa poole.

Taevakaarele joonistus pilvedest pilt, otsekui nägemus Abdulla Tammi isikus.
Nägemus viipas sõbralikult mr. Womb´i enda poole ja sõnas.
„Su hetk on küps, aeg on end ümber lõigata lasta!“
Kõigepealt kohkus mr. Womb veidike ära, aga siis meenus talle ühel kaugel Läänemere saarel resideeruv endisest liigkasuvõtjast piiskop. Mees oli selle ümberlõikustriki enese peal lauanoaga ära katsetanud ja teadis rääkida, et tegu oli ülimalt huvitava kogemusega.
Seejuures oli ta kavalalt silma pilgutanud, mis pidi tähendama, et asjal on jumet.
Paadunud hügieenikuna mr. Womb nimetatud operatsiooni ise ette võtma ei hakanud.

Elujõud hakkas mr. Womb´i luidrasse kehasse tasapisi tagasi voolama. 
Tuulispasana tormas ta mööda linna ilusalonge, kuid kõikjal kohtas ta arusaamatuid pilke, isegi sallimatust, või lausa suletud uksi.
Üle jäi vaid teekond Tartusse, kus kuuldavasti pidid õppima noored arstid.
Ja nende arstihakatiste noakangelastegudest jutustati legende.
Asi oli nii hull, et neid noakangelasi kartis isegi Marju Lauristin.

Mr. Womb jättis oma kalakesele, kes nüüd juba kuivamaa eluga peaaegu harjunud oli, ning mõistmatul ilmel voodiserval jalgu kõigutas, nädalase toiduvaru ja lahkus.

Ees ootas Tartu, va heade mõtete linn.
Oo, Tartu linn, sa lõbomaja...
Oh, ma vaene Tardo liin...

Identiteedikriis

Eelnenud vahejuhtum oli tõsiselt kahjustanud mr. Womb´i reputatsiooni Võrdsete Õiguste Ministeeriumis.
Aga veelgi enam.
Seesugune reetmine oli kahjustanud tugevasti ka mr.Womb´i eneseusku.
Mr. Womb lebas abitult tundide kaupa oma ärklitoa külmas rõskuses.
Ainsaks heliks trepikojast kostev vee tilkumine muldvanas kraanikausis.
Tõtt-öelda, vahel ta isegi tõusis.
Aga ainult selleks, et vaadata lootosepoosis tõtt oma kalakesega, kellele seni polnud võimalik ravimeid osta.
Oli see meeleheide või seedehäire?
Ei, see oli identiteedikriis.

Lohutust ei pakkunud ka ajakirjad, kus pakuti erinevaid vabastava hingamise metoodikaid. Lõpuks mr. Womb virgus.

Identiteedikriisi ajutiseks võitjaks oli osutunud vana ja tuntud külaline – Nälg.
Jalgu lohistades kulges mr. Womb külmkapi poole.
Mr. Womb´i hämmastusel polnud piire, kui talle sealt vastu vaatas hallitav sisemus ja poolik purk marineeritud seeni.
Seened.
Seened panid korraks midagi mr. Wombi peas liikuma.
„Kuidas on see võimalik? Inimene läheb selleks spetsiaalselt metsa, et mõrvata seen, kes pole jõudnud isegi veel järglasi saada.
Ja veel, seeni mõrvab inimene nende vanusest ja kahekümne kaheksast soost sõltumata.
Mis veel eriti räige vägivald – kõige meelsamini tapetakse noori ja väikseid seeni.
Noaga.
Appi!“
„Seenepedofiilid sügiseses metsas ilusaid väikseid seeni otsimas!“
Mõte mr. Womb´i peas idanes nagu kurgiseeme soojas sõnnikus.
Mr. Womb leidis tühjemat sorti paberilehe, et kirjutada oma mõttevälgatusest lühikokkuvõte.

Homme. Juba homme on ta töö juures.

Ja esitleb sektorijuhatajale oma geniaalset plaani.

Juba kujutles ta end Seenekaitseosakonna juhatajana sinise pastakaga allkirjastamas direktiivi seentele inimõiguste andmise kohta.

Mõte läks lendu, mr. Womb ei jõudnud enam pliiatsiga isegi järele.

Euroopa struktuurifondide raha Seenepolitsei loomiseks, tugevad kolmanda sektori organisatsioonid, nagu „Seenemehed“, „Euroopa noored seente genofondi kaitsel“, „Roheline seenerahu“, „Ei industriaalsele seenepiinamisele!“, Eesti seenesõprade selts jne, jne.
Kõige suuremat rõhku pani mr. Womb paramilitaarse „Seenemeeste“ üksuse loomisele.
Nende ülesandeks pidi jääma sügisene elektrirongide peatamine ja seenekeelu vahetu kontroll.
Juba vaimusilmas kujutas mr. Womb ette, kuidas puravikpruunides barettides seenemeeste eriüksused tungivad seenefarmi ja peale omanike vaeseomaks peksmist vabastavad kõik puurides peetud ja alandatud šampinjonid.
Idee oli saanud põhimõttelise kuju, jäi ainult selle seaduslikuu vormi valamine.
Mr. Womb võis rahulikult uinuda ja homseks etteasteks energiat koguda.

Kuulsus oli tulekul.

Kättemaks ja põgenemine

Mr. Womb kissitas kavalalt silmi.

Tahavad teda lõksu meelitada.

Ei. Ei lähe läbi.

See odav ja läbinähtav trikk.
Enne võib sektorijuhataja end shartröösist segi kammida, kui tal õnnestub veelkord korrata sellist alatut spektaaklit, nagu viimati koosolekul.
Mr. Womb´i käsi tõmbus märkamatult rusikasse.
Tema kuplas otsaeisisel pärlendas üksik higipisar, otsekui viimane Pariisi moe piisk.
Kui ta oleks hetkel olnud gladiaator...

Mr. Womb astus Võrdsete Õiguste Ministeeriumi uksest sisse, nagu poleks tema peas ei midagi rohkemat, kui teistel ametnikel. Aga tema päevinäinud portfellis oli eile õhtul okserefleksi tekitanud pudel võluveega.

Ükskõikselt tervitas ta lauataga olesklevat turvamees Elmarit, kes joonistas võileivapaberile maju. Kui Elmar parasjagu maju joonistas, oli temast kõige lihtsam keelatud esemetega mööda hiilida.
Elmar oli kunagi ammu olnud mingil tähtsal kohal kuskil omavalitsuses, aga sealt kinnisvaramahhinatsioonide ja parteibossi sekretäriga tiivaripsutamise tõttu kinga saanud.
Kuna aga majad ja korterid olid tal endiselt veres, siis valdas teda maju joonistades mingi eriline lumm.

Ja nii ta siis joonistaski. Valvurilaua taga. Näol õndsus.

Ilariba hõbeketina paberile venimas.

Mr. Womb hiilis vaikselt kolmandale korrusele, mööda koosolekutesaalist, kus teda juba kannatamatult oodati.
Tasahilju avas ta sektorijuhataja kabinetiukse ja kastis kõiki selle tõpra lilli kaasasolnud „võluveega“.
Sama vaikselt, kui ta oli sisenenud, ta ka lahkus.
Et üllatus oleks täielik, vajutas ta otsekui möödaminnes tulekahju teatenupule...
...ja jälgis parastaval ilmel paanikas koosolekusaalist väljatrügivaid kolleege.
Ühena esimestest saavutas ta silmsideme Anjofkina Le´Boniga, kes näitas talle vandeseltslaslikult keskmist näppu ja hüüdis üle koridori: „Ma tean, SINA panid majale tule otsa!“
Sellist paljastust ei oleks mr. Womb suutnud paremagi tahtmise juures ette näha ja liikus külg ees tagavaraukse kaudu majast välja.
„Paras teile! Või teie tulete siin minu kuluhüvitisi ümber vaatama.“
Ajutisest tagasilöögist sõltumata täitis ta rinda uhkus ja heameel.

Teel astus ta sisse „Tempo“ pudrurestorani ja tellis kõvahäälselt:
„Üks hästi suur Vegetariaan-praad palun!“
Ebamäärastes aastates ja pisut räsitud olemisega toidujagaja vahtis teda selle peale kummalise pilguga, võttis vöölt määrdunud käteräti, pühkis pikaldaselt käsi otsekui oskaks mõelda ja lõpuks avas oma mõnede hammastega suu.
„Pervert, raisk! Käi siit oma roppustega minema. Meil on siin korralikud naised!“
Mr. Womb taganes arusaamatuses paar sammu, otsekui ussist nõelatud.
Toidujagaja oli saanud setivõidu ja jätkas...
„Mine Krooksu või Püssirohukeldrisse, seal peaks need litutajad oskama sulle selliseid vigureid teha, et mäletad!“
Mr. Womb pani vaikselt kandiku käest ja taganes ruumist välja.
Trepil ta tagasi enam ei vaadanud.
Tee tõi ta lõpuks Tähtvere mäest üles. Siia ei ulatunud enam harimatute köögikatade ja kiusliku sektorijuhataja mentaalne terror.
Siin võis end lõpuks kindlana tunda.
Siin julges ta lõpuks tagasi vaadata, kas teda ikka kindlasti ei jälitata.
Mr. Womb seisatas ja jõudis arvamusele, et see on paranoia.
Paranoia vastu oli ta kuulnud aitavat kedagi endist logopeedi, kes pidas kuskil Varikul oma räpast ja keelatud erapraksist.

Aga ühes kindlas linnas ja varjupaigas upitasid lääneslaavi töölised Tšehhi põrgu mälestuseks teiba otsa oma õndsas teadmatuses raudristi.