Tervisekookon

Mr. Womb´i hommik oli tusane.

Öö oli jälle olnud kurnav oma unenägudes. Hommikuks olid küll piraadid jälle seinapragudesse ja vaiba alla tagasi pugenud, kuid püsisid endiselt ähvardavana.

Eriliselt oli meeles seik, kus otsekui rõhutatult valges kitlis rassistlik klaveriõpetaja sundis piitsahoopide saatel väikest neegripoissi klaveril „My Beautiful Congo´t“ mängima.
Iseenesest poleks selles ehk midagi imelikku olnud, õpetamise metoodika erineb ju riigiti.
Kummastav tundus vaid see, et õpetaja kordas vahetpidamata:
„Neegritel on lubatud puutuda vaid klaveri musti klahve!“

Tööle ei julgenud mr. Womb veel minna, liiga värsked olid veel mälestused suurest koosolekust.
Selle asemel tõmbas ta maskeeringuks selga päevinäinud vatid ja seadis sammud alternatiivpolikliinikusse.

Kolmandal korrusel, pimedates koridorinurkades oli erinevaid kabinette, kus imearstid aitasid õnnetuid ravikuuridega alates homoöpaatiast kuni kiisuaeroobikani. Mr. Womb eksles neis urgastes kaua, kuni lõpuks leidis otsitu.

Taevalik kingitus, tervisekookon.

Ta astus ruumi, kus lahke doktoriproua võttis ta vastu salapärase inglinaeratusega. Kabinetis levivast imalast haisust järeldas mr. Womb, et äsja oli siin põletatud viirukit. Riiulitel oli mitmeid pühapilte ja klaaskuule.
„Heitke palun siia, ma teen teile suure Madahšalipundra kõigevägevama väe abil meeleoluka protseduuri, mis paneb liikuma teie seiskunud energiad ja avab tšakrad.“
Mr. Womb lasi end nendest ilusatest sõnadest meelitada ja astus nõiutud ilmel vanni.
Kaas sulgus ja mr. Womb nägi kardina tagant välja astumas Kahemeetrist Punaste Silmadega Kassi.
„Tamara, keera kaheksakümmend,“ sõnas kass sektorijuhataja häälel.
„ Nii, nüüd naudi "Vichy" dušši. Homme hommikul oled nõukogu ees. Arutusele tulevad su kuluhüvitised.“
Mr. Womb´il vajusid silmad pahupidi.
Kui ta ärkas, oli ta rääbakas kuju heidetud polikliiniku tagatrepile.
Sealt ajas ta end siis vaevaliselt püsti ja komberdas kodu poole.
Köögis otsis mr. Womb kapi otsast viimase pudeli küllusega kodeeritud võluvett, avas selle ja võttis esimese sõõmu...

Kirbe kassikusehais täitis köögi, kui ta kraanikausi kohal kummardades sellest esimesest sõõmust võluveest vabaneda püüdis.
Uskumatu, juba käivad tal kodus joogipudeleid vahetamas.
Pole võimalik, see on ju täielik „mind control“.
Või paranoia.
Jälle üks päev oli teguderohkelt möödunud, vaarao uputatud ja inimestest hea meel.
Pigem meeleheide.

Samal ajal astusid kärbitud abirahvasaadikud õnnetute nägudega ühe riigi võimukünkalt allapoole, vastu oma saatusele. Konkurentideks mr. Womb´ile Võrdsete Õiguste Ministeeriumisse.

Nagu uus

Mr. Womb ärkas, nagu oleks teda rästik hammustanud.
Õues oli suur valge.
Võõra magamistoa seinad tundusid ta jaoks võõrad.
Üks esimesi asju, mida ta märkas, oli tapeedimuster.
Kuidagi kesknoorusest tuttav muster.
Aegade tagant tuttav muster, rahutukstegev muster, midagi ettekuulutav muster.
Kollasel foonil marssisid sirgetes ridades pioneerid trummide ja fanfaaridega.
Neid võis siin toas olla mitukümmend tuhat.
Ja läksid, aina läksid, kuhugi ida poole.
Trummid, fanfaarid ja lutikasitaplekid ja ...pioneerid.

Keegi kolistas seina taga plekknõudega ja ropendas.
Milline tuttav muusika mr. Womb´i kõrvadele.
Mr. Womb otsustas kuuldu järgi, et ta on oma kodulinna koduses koduagulis.
Tundmust süvendas asjaolu, et kuskil kõrval kööginurgas keegi liigutas, nohises korraks ja siis rikkus pikal ja madalal bassihäälel niigi vähest õhku.
Mr. Womb ajas end härgamisi reformvoodil istukile.
Tal tekkis mõte. Mõte muutus kehaliseks sooviks. Seejärel tungiks.
Mõte, soov ja tung materialiseerusid tabureti all olevasse kollasesse laste kastekannu.
Seejärel istus ta lihtsalt reformvoodil ja kõigutas vedrude naginal jalgu.

Äkki tabas ta end avastuselt.
„Kas tõesti terve oravapartei tarvitab seesuguseid magamisasemeid?“
Uskumatu. Uskumatu, aga siiski võimalik.
Mr. Womb´i vaimusilmas terendasid Narva maantee ühikad oma juura- ja majandustudengitega, ning suhteliselt lähedal asuv Staadioni tänava spaa.
Kõik need seal Ülejõel on, on...peaaegu...nagu...pärmivabriku pätid.

Mr. Womb´i meel läks seda mõeldes lõbusamaks ja ta kõigutas end voodis, meenutades aegu.
Ka alumisel korrusel ärgati.
Keegi teravmeelne persoon avaldas voodikrigina peale häälekalt arvamust, et tohtrihärra on jälle omale tööd koju kaasa toonud.
Silmapilkselt tardus mr. Womb paigale.
Milline rahulik hetk üle pika aja. Väljas räästad tilkusid, järelikult sulatas.

„Nooh? Kuidas mu noor sõber puhkas?“
Kardina vahelt piilus kavala näoga Surnumatja Kaabuga Psühhiaater.
Lähemale astudes katsus ta nagu muuseas mr. Womb´i nina ja märkis, et haigusest pole enam jälgegi.
Mõne kasina tunni pärast seadis mr. Womb end julgustust saanuna koduteele.
Kena hommik. Tihastel oli juba sitsikleit seljas ja sellest nad ka kõval häälel pasundasid.
Vastu tuli koolilapsi ja salkadesse kogunenud äärelinna penisid.
Tänavanurgal lõngutasid lahtisest bemmiuksest kostva neegritrummi saatel põlvi kapuutsides ja põlvedeni ulatuvate püksipersetega tulevased justiitsministrid.
Mr. Womb nihutas end külg ees koduaia väravast sisse.

Paar maja edasi, üle tänava seisis tavaline sõiduauto, mille roolis istus gorillasarnane olevus ja tagaistmel suur punaste silmadega must kass...

Surnumatja Kaabuga Psühhiaatri teine tulemine

Mr. Womb hiilis vaiksemalt, kui kunagi varem sellest õnnetust kohast eemale.
Veel eemalt silmas ta gorillasarnast olevust perroonil.
„Neil ei ole mingit õigust mu haavadele soola raputada!“
Selles oli mr. Womb Surnumatja Kaabuga Psühhiaatri uksele koputades veendunud.
Surnumatja Kaabuga Psühhiaater oli vana ja elukogenud meesterahvas.
Ta oli üle elanud nii instituudi, kui ka paar insulti.
Tema juba mõistis selliseid mehi.
„Tead, sinutaoliste inimeste tarvis hoian ma kodus ikka väikest ravimivaru.“
Surnumatja Kaabuga Psühhiaater toimetas oma rohukapi kallal.
Üks kosutav aminasiinidoos muutis mr. Womb´i märgatavalt rahulikumaks.
Ta nägi vaimusilmas oma kalakest, kellele olid jalad alla kasvanud ja kes jalutas mõtlikul ilmel ta ärklitoas sihitult ringi.
Kaksikutepaarid heljusid kuskil kaugel omas roosas maailmas.

See oligi tõeline elu.

Mitte see, millest tal oli just olnud võimalik välja pääseda.
Surnumatja Kaabuga Psühhiaater oli otsustanud kasutada uusimat ravimeetodit.
Ta lülitas sisse teleri, kus parasjagu näidati mingil Soome kanalil iluuisutamist.

Selle kõrvale süüdati väike viirukiküünal ja palveveski rahustav klobin viis mr. Womb´i juba poolenesti unemaadele.

Viimane, mis mr. Womb nägi, oli graatsiliselt üle jääväljaku liuglev karupükstes Tarja Halonen.

Surnumatja Kaabuga Psühhiaater kirjutas oma haiguslukku uue sissekande: „parandamatu“.
Kusagil olid aga juba halvad linnud Sektorijuhatajale sosistanud, et mr. Womb ei ole rongis.
Alguses aeglaselt, aga see eest halastamatult hakkas tööle Inimese Püüdmise Kaadervärk.

Akna tagant libises läbi kahemeetrise kasvuga punaste silmadega kassi siluett...