Mr. Womb tundis end vatiteki ja retuusidega Toompuiestee ja Tehnika tänava nurgal koduselt.
Siin oli kunagi pood, kus sai kardindatud akende tagant osta rublavabalt nätsu, sukkpükse ja odavaid Taiwani pleiereid. Kui õnnestuks ainult märkamatult Roo viadukti alt läbi end smugeldada, siis oleks juba pääsemine käeulatuses.
"Jah, loomulikult likvideerime selle kooli, kus õpilased lastakse talvel alasti tänavale!" kõlas kellegi hääl pilvedest - see oli vist prefekt.
Mr. Womb leidis, et peaasi on end hoida politsei eest, need hakkavad ebasündsaid küsimusi esitama. Õnnelikult hiilides oli ta jõudnud juba Tehnika ja Roo tänavate ristile. Pääsemine oli käeulatuses.
Oo, Pelgulinn, oo pelgupaik, oo õnne kvartal!
Kuid siis kui see õnn oli juba siinsamas, hakkas mr. Wombi peas tööle kunagi dr. Enneti siirdatud raadiosaatja Storno.
Storno on ju nii vana jaam, jõudis mr. Womb mõelda... kui VHS kanalilt 16 tuli teade.
"Tähelepanu, tähelepanu! on põgenenud ohtlik õpilane. Signaalluure andmetel liigub ta Tondilt Pelgulinna suunas. Äratuntavad riietusesemed: pruunid võidunud retuusid ja kirsipunane vatitekk. Paljajalu.
Tähelepanu, õpilane on väga ohtlik, ta võib pajatada tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lugusid elust enesest ja siis kasutades ametniku afektiseisundit vaikselt minema hiilida.
Mitte segamini ajada mõne süütu vägistaja või mõrvariga. Prioriteet nr. 1!"
"Nii, kui nad mind Tondilt taga otsivad, siis pidas Haapsalu rongi vedurijuht siiski suu ja mul on teatav edumaa" kalkuleeris mr. Womb külmalt ja hakkas Roo viadukti poole astuma. Jalad olid saavutanud ümbritseva keskkonnaga ühtlase temperatuuri ja ei jätnud enam lumele märkimisväärseid jälgi.
"Entroopia", mõtles mr. Womb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar