Pimenes.
Pimenes, nagu seda sumedatel hilissuvistel õhtutel ikka juhtub.
Võrdsete õiguste ministeeriumi kõrghoone akende taga süttis tähistaevas, nagu siis kui siin jalutasid veel jäised mammutid.
Tõusis Kuu, suur ja punane.
Dr. Himu tõusis oma laua tagant ja läks prille ette pannes akna juurde.
„Vaata, mr. Womb, mulle tundub, et taevas on veel mõned Kuud; nad on veidi väiksemad kui see päris Kuu, aga ikkagi...“
Tõesti, üle taevalaotuse sõudis aeglaselt veel kolm Kuud, aeglaselt süttides ja siis uuesti kustudes.
Aga see polnud veel kõik.
Öösel pool kaks süttis võltspäike ja kuldas oma valega üle kogu taeva.
Kuked kiresid ja lüpsmata lehmad seadsid sõrad karjamaa poole.
Mr. Womb mõistis, et midagi suurt on tulemas.
Midagi nii suurt, mida on ette ennustanud maiad või vähemalt Nostradamus...
Petupäike loojus, ning Kuud hakkasid välja pilduma valguskerasid, mis möödusid aknast otsekui roosad õhupallid viipekeelsete uudiste taustapildil.
Viimaks järgnes neile oranž raikalakujuline tulnukatelaev, kes kõigile hukku ja kadu kuulutas.
Naaberkabinetis pakkis prillidega kõhetu kindral kokku oma lähikondlased ja lahkus nendega.
Nad polnud siit pärit, nende funktsioon oli täidetud.
Mr. Womb otsustas siiski tulijatele külalislahkust üles näidata ja viivuks sooja dushi all käia.
Kahjuks tuli tal seda teha Harju mäel ühe tänavalaterna all, mille linnapea noorsportlased olid sinna just sellisteks juhtumiteks installeerinud.
Aga samal hetkel lammutas all staadioni keldris keegi Vello nimeline mees kinnimüüritud ava, mille tagant paistis aeg.
Igivana aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar