Öö hallid käed, päeva mustad tiivad.

Pimenes.
Pimenes, nagu seda sumedatel hilissuvistel õhtutel ikka juhtub.
Võrdsete õiguste ministeeriumi kõrghoone akende taga süttis tähistaevas, nagu siis kui siin jalutasid veel jäised mammutid.
Tõusis Kuu, suur ja punane.

Dr. Himu tõusis oma laua tagant ja läks prille ette pannes akna juurde.
„Vaata, mr. Womb, mulle tundub, et taevas on veel mõned Kuud; nad on veidi väiksemad kui see päris Kuu, aga ikkagi...“
Tõesti, üle taevalaotuse sõudis aeglaselt veel kolm Kuud, aeglaselt süttides ja siis uuesti kustudes.
Aga see polnud veel kõik.

Öösel pool kaks süttis võltspäike ja kuldas oma valega üle kogu taeva.
Kuked kiresid ja lüpsmata lehmad seadsid sõrad karjamaa poole.
Mr. Womb mõistis, et midagi suurt on tulemas.
Midagi nii suurt, mida on ette ennustanud maiad või vähemalt Nostradamus...

Petupäike loojus, ning Kuud hakkasid välja pilduma valguskerasid, mis möödusid aknast otsekui roosad õhupallid viipekeelsete uudiste taustapildil.
Viimaks järgnes neile oranž raikalakujuline tulnukatelaev, kes kõigile hukku ja kadu kuulutas.
Naaberkabinetis pakkis prillidega kõhetu kindral kokku oma lähikondlased ja lahkus nendega.
Nad polnud siit pärit, nende funktsioon oli täidetud.

Mr. Womb otsustas siiski tulijatele külalislahkust üles näidata ja viivuks sooja dushi all käia.
Kahjuks tuli tal seda teha Harju mäel ühe tänavalaterna all, mille linnapea noorsportlased olid sinna just sellisteks juhtumiteks installeerinud.


Aga samal hetkel lammutas all staadioni keldris keegi Vello nimeline mees kinnimüüritud ava, mille tagant paistis aeg.
Igivana aeg.

Põgenemine Samaariast 2, ehk mr. Wombi võitlused vaenulike samariitlastega kes üritavad talt vatitekki usurpeerida.

Mr. Womb tundis end vatiteki ja retuusidega Toompuiestee ja Tehnika tänava nurgal koduselt.

Siin oli kunagi pood, kus sai kardindatud akende tagant osta rublavabalt nätsu, sukkpükse ja odavaid Taiwani pleiereid. Kui õnnestuks ainult märkamatult Roo viadukti alt läbi end smugeldada, siis oleks juba pääsemine käeulatuses.

"Jah, loomulikult likvideerime selle kooli, kus õpilased lastakse talvel alasti tänavale!" kõlas kellegi hääl pilvedest - see oli vist prefekt.
Mr. Womb leidis, et peaasi on end hoida politsei eest, need hakkavad ebasündsaid küsimusi esitama. Õnnelikult hiilides oli ta jõudnud juba Tehnika ja Roo tänavate ristile. Pääsemine oli käeulatuses.

Oo, Pelgulinn, oo pelgupaik, oo õnne kvartal!
Kuid siis kui see õnn oli juba siinsamas, hakkas mr. Wombi peas tööle kunagi dr. Enneti siirdatud raadiosaatja Storno.
Storno on ju nii vana jaam, jõudis mr. Womb mõelda... kui VHS kanalilt 16 tuli teade.

"Tähelepanu, tähelepanu! on põgenenud ohtlik õpilane. Signaalluure andmetel liigub ta Tondilt Pelgulinna suunas. Äratuntavad riietusesemed: pruunid võidunud retuusid ja kirsipunane vatitekk. Paljajalu.
Tähelepanu, õpilane on väga ohtlik, ta võib pajatada tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lugusid elust enesest ja siis kasutades ametniku afektiseisundit vaikselt minema hiilida.
Mitte segamini ajada mõne süütu vägistaja või mõrvariga. Prioriteet nr. 1!"

"Nii, kui nad mind Tondilt taga otsivad, siis pidas Haapsalu rongi vedurijuht siiski suu ja mul on teatav edumaa" kalkuleeris mr. Womb külmalt ja hakkas Roo viadukti poole astuma. Jalad olid saavutanud ümbritseva keskkonnaga ühtlase temperatuuri ja ei jätnud enam lumele märkimisväärseid jälgi.

"Entroopia", mõtles mr. Womb...

Põgenemine Samaariast

Mr. Womb tundis iga keharakuga, et ta on Balti jaamas.
Seal oli ka teisi pidžaamaõpilasi öö veetnud, näiteks üks noormees oli oma voodiga ööbinud otse juurviljaleti kõrval.
Äkki avanes palatiuks ja sisse astus peale juhtivpersonali ka haridusameti kõrgem juhtkond.

"Selline asi tuleb silmapilk lõpetada" kostis ülemõde kitlisabaga prille puhastades. "Huvitav, kuidas nad niimoodi eksameid kavatsevad sooritada? Nad ei jõua ju õigeks ajaks kohale" tundis Türi Sovhoostehnikumi endine direktor eenduvalt ülamokalt venivat ila pühkides muret. Ise aga mõtles ta hoopis, et oleks tahtnud sündida varem ja kehastuda Vello Viisimaaks.
Mr. Womb püüdis seletada, et tuleb säilitada optimismi ja on olemas igasugused võimalused järeleksamiteks, ning tule ja võta projektideks.

"Sellel noormehel, kes juurikaleti kõrval magab, on vähemalt katus pea kohal, aga sina, mr. Womb, magad talvel lahtise taeva all, sa võid niimoodi angiina saada..."
Mr. Womb tundis, et asi kisub inetuks ja ta peab vaikselt vehkat tegema. Kahjuks olid kontrollkomisjoni segadikus jäänud ta kehakateteks vaid pruunid topilised retuusid ja kirsipunane vatitekk.

Tõeline askeet ja lihasuretaja...