Kassid võrgul

Päike tõusis ja oli Mõistuse päeva puhul eriti kuldne.

Ka mr.Wombil oli aeg tõusta. Täna tundis ta end Päikese asemikuna Maal.
Õues potsatasid puult maha üksikud pirnid ja vaiksel vurinal möödusid katuste kohal hõljudes kaks motorikšat.
Neile järgnes lendaval vaibal palveid pomisedes keegi turbaniga habetunud isik.
Mr.Womb raputas pead, teekruuski ta käes värises.
Seina taga kostis vaikset norinat. Seega olid üliõpilased kõrvalkorteri taas oma valdusse saanud.

Aeg oli minna välja, teha enne õndsakssaamist üks pisike tiir.

Tänavaid valitse kummaline inimtühjus. Otsekui väljasurnud kevanduslinn Montana kõnnumaadel.
Tundus, et isegi puud hoidsid hinge kinni.

Kuid tähelepanu vääris üks seik.
Kõigil tänavanurkadel istusid kassid. Neid oli pruune, kollaseid, halle, musti ja tont teab veel mis värve. Enamik neist olid pulstunud ja räpased.
Kuskilt kostis õrna klõbisevat kõla. Otsekui oleks ninsasarvik hellalt tuulekella helistanud.
Mr.Womb tõmbus instiktiivselt seina ligi.
Ja siis ta tuli.

Nagu maa alt kerkis mr.Wombi ette sõraklõbinal kahemeetrine must kass, kelle silmad hõõgusid punakalt.

Kassil oli peas päevinäinud soni ja ta pükste üks säär oli sinine, teine roheline.
Mr.Womb teadis, et selline kombinatsioon tasakaalustab siseelundeid positiivselt mõjutavaid energiaid.
Kass pani suitsu ette ja ütles põlglikult:
„Sa vist ei tea, miks kassid neil tänavanurkadel istuvad? Olgu ma võin seletada, mul aega on terve igavik. Kaaren pole veel teemantmäele tulnud.
Tead, kunagi elas siin rajoonis suur arhitekt Tarabella ja tema vedas sabaga need jooned, kuhu inimloomad pärast tänavad tegid.
Aga need tänavad asuvad täpselt Hartmanni võrgustiku ja Ley joonte kohal.
Nagu kõigile teada, meeldib kassidel istuda nende joonte ristis, sest nad tunnevad kuidas hiired üle joonte jooksevad.“

Mr.Womb pigistas taskus palderjanipudelit, mida ta südamekloppimise vastu kaasas kandis, kuid miski keelas tal seda kasside juuresolekul välja võtta...

Taevasse tekkis üks pisike must pilv.

.