Universumi kärjekujulisest struktuurist...

Täna tahan teile agulist pärit olustikupiltide asemel rääkida hoopis Universumi saladustest…

Must pilv oli kasvanud suuremaks, kasvanud Universumiks.

Kuni lõpuks oli ta nagu Juhan Liivi Vari.
Ühtlane, veniv ja kõikehaarav.
Ta haaras kaasa kõik;
kassid, mr.Wombi, keldritrepil kraaklevad invaliidid, Uriinia oma haiguslugude ja tablettidega, kojamehe oma luuaga ja isegi mädanenud õunahunniku aianurgast.
Ainus kes pääses oli Needuse-Endel.
Kuid tema pääses vaid tänu sellel, et oskas õigel ajal fooliummütsi pähe panna ja seinakapis tikksirgelt ja tardunult seista...

Mr.Womb lendles universumi kõiksuses.

Tal oli selles tühjuses nii tugev gravitatsiooniväli, et tema lähedale sattunud asteroid Icaros hakkas pidevalt tema külge tõmbuma. Mr.Womb pahandas pisut selle ligitükkivuse peale ja heitis Icarose endast eemale.
Aga see sarnanes pisut bumerangiheitele ja õige pea oli vana kaabuloti kujuline Icaros taas mr.Wombi ligi ja kleepus talle neerupiirkonda.

Nüüd aga otsustas mr.Womb olla kaval.

Ta heitis asteroidi veelgi kaugemale ja samal ajal pani ise vastassunas lendu, nii et Päikesetuul kõrvus vihises.
Oma 5 valgusaastat sekundis pani minema...
Kuuega ei saanud, sest selle kiirusega kihutades oleks tema pikkusmõõt niipalju võinud lühemaks jääda, et ta oleks võinud annihileeruda.

Sedasi kihutades jõudis ta varsti Universumi äärealale, kust võis silmitseda juba kõrvaluniversumitesse.

Kõigepealt pani mr.Womb tähele, et Universumi taga on veel teine Universum, mille otsaseinal plingib lillakat valgust heitev päevavalguslamp. Järelikult oli tagumise Universumi elektrik pisut hoolimatu, või väikese empaatiatundega. See ju hakkab silmadele…

Mr.Womb võttis hoogu ja sööstis footonina üles. Sinna kus on tulevik. Õige pea muutus aga eeter kummisarnaseks ja kadusid tähed. Nende aset täitsid tuhanded näljased mustad augud, nagu musta riidega kaetud nööbid.
Jah, tõesti seal ei saanudki tähti olla, sest tulevikku ei saa keegi reisida, isegi mitte tähed. See piirkond ei tõotanud midagi head ja mr.Womb oli sunnitud tagasi pöörduma ja kössitama universumi ülemises vasakus nurgas.

Kõrvaluniversum oli seevastu palju põnevam. Seal asus roostevaba mööbliga taevane köök, kus askeldas kosmiline kokk.
Täna keetis ta riisi ja oli otsustanud selle kõrvale pakkuda oivalisi kalapalle tomatikastmes.
Mr.Womb istus ühe kõrgema katla otsa, kus tal avanes suurepärane vaade ümbritsevale.
Kosmilise koka juurde tuli üks täidlusele kalduv noorepoolne köögiriietuses naisterahvas, kellel oli kaasas umbes 10-aastane tütar. Naine kükitas tütre kõrvale ja väitis, et ta oli seepärast südaöösel tulnud, et tütrel oli kõht tühjaks läinud ja hirmus makra isu peale tulnud.

Aga aeg-ajalt muutus see tütar pruunikirjuks valgeks koeraks, kes üritas hoopis lauapealt kausist varastada õhukesi kamararibasid.

Samal ajal aga talutas väljas maani kummimantlites operatiivtalituse öövahetus kahte ennustajat katlamajja ülekuulamisele.
Teise akna tagant venis aga paksus poris mööda psühhiaatrilise kiirabi päevinäinud masin…

.

Istuvad ja naudivad viimast suveilma

Uus töönädal oli kannatamatult ootamas.
Mr.Womb tegi selle tähistamiseks varahommikul paar hoogsat spagaati ja mõned hundirattad.
Kõik sillerdas päikesekullas.
Kindlasti mühisesid Võrdsete Õiguste Ministeeriumi hoomamatutes kantseleilabürintides juba tuhanded ja tuhanded arvutid, mis püüdsid välja arvestada sookvootide täpseid protsente alates maadlejatest kuni tikkijateni.
Kõrvalpugerikus keerutas keegi ennastunustavalt lusikat teeklaasis.
Soe suvelõpuilm oli ka agulirajooni toonud värskeid tuuli.

Kõik kohalikud intelligendid ja vaimsed suurkujud olid end oma koobastest välja ajanud ja nautisid viimaseid sooje päikesekiiri, et siis talv taas briketihaisuses kööktoas mööda saata.

Ka Freddie Gagarin-Mercuri oli jubeda võrkmaika selga ajanud, karvapahmakad kaenla all nagu surnud kassid, soojendas end aianurgas.
Istus nagu mingisugune hipiaegne pornostaar või Heimar Lenk aiapingil ja libistas parmatuhhat.
Hommikul kell seitse.
Freddiel oli nii võimas aura, et teda ei pidurdanud ei kellaaeg ega Ansipi korraldused.
Korra oli ta taltumatus maiustusetuhinas koguni pudeli kaela läbi närinud.

Tõeline mees oma parimas tähenduses.

Tema korterist olid läbi käinud tuhanded naisterahvad ja seda ta ka tavaliselt valjuhäälselt kuulutas.
Lagunenud hammastest sõltumata...

Täna aga istus tema vastas mõtlikul ilmel Eppolit Jerofeejevitš, heidik kuskilt Kalamaja lõpust, kus iialgi ei paistnud isegi Päike. Hipodroomi-tagune seenesaak oli olnud täna hommikul kehv ja see viis ka lootused hommikusele keelekastele.

Aga Freddye polnud kunagi kadedusega silma paistnud.
„Mängiks õige malet“, tegi ta ettepaneku.
„Ma võin tutvustada sulle sitsiilia kaitset ja itaalia avangut.“
Eppolit rehmas vaid käega ja tunnistas sisimas endale, et kõige suurem seen ootab teda mausoleumis.
Kuid sinna mausoleumi saamiseks nappis tal hetkel finantsvahendeid.

Ja ta unistas, et Koidula piirijaama asemel avatakse varsti ka Jakobsoni piirijaam, kus kõik, mida ta puutub, muutub kullaks...

.

Kassid võrgul

Päike tõusis ja oli Mõistuse päeva puhul eriti kuldne.

Ka mr.Wombil oli aeg tõusta. Täna tundis ta end Päikese asemikuna Maal.
Õues potsatasid puult maha üksikud pirnid ja vaiksel vurinal möödusid katuste kohal hõljudes kaks motorikšat.
Neile järgnes lendaval vaibal palveid pomisedes keegi turbaniga habetunud isik.
Mr.Womb raputas pead, teekruuski ta käes värises.
Seina taga kostis vaikset norinat. Seega olid üliõpilased kõrvalkorteri taas oma valdusse saanud.

Aeg oli minna välja, teha enne õndsakssaamist üks pisike tiir.

Tänavaid valitse kummaline inimtühjus. Otsekui väljasurnud kevanduslinn Montana kõnnumaadel.
Tundus, et isegi puud hoidsid hinge kinni.

Kuid tähelepanu vääris üks seik.
Kõigil tänavanurkadel istusid kassid. Neid oli pruune, kollaseid, halle, musti ja tont teab veel mis värve. Enamik neist olid pulstunud ja räpased.
Kuskilt kostis õrna klõbisevat kõla. Otsekui oleks ninsasarvik hellalt tuulekella helistanud.
Mr.Womb tõmbus instiktiivselt seina ligi.
Ja siis ta tuli.

Nagu maa alt kerkis mr.Wombi ette sõraklõbinal kahemeetrine must kass, kelle silmad hõõgusid punakalt.

Kassil oli peas päevinäinud soni ja ta pükste üks säär oli sinine, teine roheline.
Mr.Womb teadis, et selline kombinatsioon tasakaalustab siseelundeid positiivselt mõjutavaid energiaid.
Kass pani suitsu ette ja ütles põlglikult:
„Sa vist ei tea, miks kassid neil tänavanurkadel istuvad? Olgu ma võin seletada, mul aega on terve igavik. Kaaren pole veel teemantmäele tulnud.
Tead, kunagi elas siin rajoonis suur arhitekt Tarabella ja tema vedas sabaga need jooned, kuhu inimloomad pärast tänavad tegid.
Aga need tänavad asuvad täpselt Hartmanni võrgustiku ja Ley joonte kohal.
Nagu kõigile teada, meeldib kassidel istuda nende joonte ristis, sest nad tunnevad kuidas hiired üle joonte jooksevad.“

Mr.Womb pigistas taskus palderjanipudelit, mida ta südamekloppimise vastu kaasas kandis, kuid miski keelas tal seda kasside juuresolekul välja võtta...

Taevasse tekkis üks pisike must pilv.

.