Ahetas.
Öö oli juba niipalju oma särki lühemaks lõiganud, et ühte ärklipealsesse pugerikku hiljuti kolinud kiimakottidest tudengitel ei tahtnud pillerkaar enam valguse saabumisega lõppeda.
Mr. Womb oli oletanud, tegu võib olla mingitsorti pimedusekultusega, kuid nüüd sai ta aru, et oli eksinud.
Ükskord juhuslikult turult räime ostmast naastes oli ta trehvanud Keldri-Peetriga ja selle fenomeni üle aru pidanud.
Siis oli Keldri-Peeter avaldanud arvamust, et tudengeid võib vaevata viiruslikku iginoorust põdeva Kati Murutari vaim. Tundus, et viimane arvamus oli tõele lähedal.
Ja nii oligi, täna hommikul lõi selle patupesa ukse blaseerunud ilmel lahkudes kinni üks võidunud impregneermantlis akadeemik.
Tähendab nii kujutas mr. Womb alati ette akadeemikuid...
...Püknilised ja paistes silmadega akadeemikud, kelle silmade paistetuse tingis... ei mitte see, mida teie mõtlete..., vaid silmamuna-taguse rasva väljasopistumine alalau naha alla...
Kiirustades teed lürpides valmistus mr. Womb igapäevaseks tööks.
Tundus, et tänane päev möödub täis argiaskeldusi ja rutiini, millest on inimkonnale kasu.
Mr. Womb tundis uhkust ja püüdis meenutada astronaut Armstrongi legendaarset fraasi, kuid keegi kuritahtlik fanaatik oli ta mõttelennule asetanud mentaalse tõkke.
„Aferistid“, mõtles mr. Womb.
Kuid samal hetkel hakkas akna taga pimenema.
Peljates lihaste ettekavatsemata tõmblusi, pani mr. Womb kruusi käest ja jälgis kuidas üks kogu tõusis püha ümina saatel järjest kõrgemale.
Alguses oli temast näha vaid määrdunud karvamüts.
Siis kerkis esile ajamata habemes nägu, siis igivana nailonjope ja lõpuks tuttavate jälgedega kummikud.
„Needuse-Endel on juba varahommikul võtnud vaevaks pisut leviteerida“, arvas kohalikku aguliguru lootosepoosis akna taga hõljumas nähes mr. Womb.
Endel ei jätnud püha üminat ja avas põgusalt vaid ühe silma.
See oli kindlasti märk, et täna on mr. Womb kanaldamiseks välja valitud.
Mõtteniit hakkas lahti rulluma...
„Ilmaaegu mõtlesid siin selle Armstrongi peale.
Pole need ameeriklased ühtegi Kuu peal käinud.
Ma juba 1969. aastal oma astronoomilises revüüs avaldasin selle tõe, kuid toona valitsenud brežnevistlik stagnatsioon ei lubanud mul oma teateid avaldada.
Tõsi, jänkidel oli plaan küll Kuu peale minna, kuid viimasel hetkel nad loobusid sellest. Aga erinevalt teistest oli neil ka plaan-B.
Nimelt olid nad treeninud salajases maa-aluses baasis selleks ühte Miša nimelist baleriinikleidiga ahvi, kelle nad argpükslikult, kuid kõhklematult enda eest moodulist välja lasid.
Sel ajal, kui astronaudid lõbusalt Kuumooduli trepil jalgu kõlgutasid, suitsu tegid ja üksteisele roppe anektdoote rääkisid, hüppas see pärdik hiiglasammudega mööda Kuud ringi, näitas Maa poole tagumikku ja korjas huvitavaid seeni.
Ühel hetkel sattus aga ahv kummalise liikuri juurde, mille katusel oli punane lipp, peale CCCP kirjutatud ja kust seest kostis Kremli kellasid. Midagi nagu tema suures hinges tuksatas ja pikemalt oma ahviaruga arutlemata rebis ta mastist selle punase plagu ja peitis harjunud moel oma kleidi alla.
Astronaudid ei märganud midagi, kuid rahvusvaheline imperialism peab seda päeva Suureks Ajalooliseks Kuupuhastuseks, mille tähistamiseks reaktsioonilised elemendid igal aastal pogromme korraldavad.“
Needuse-Endel hõljus endiselt, kuid ta silm hakkas kanalduse lõpu märgiks tasapisi sulguma.
„Homme tahan ma rääkida sulle loo Taevasest jahimehest ja sellest, et taevavõlvil särab varsti kaks Päikest ja ööd pole ollagi.“
Mr. Womb tõmbas masinlikult kardinad ette. Nagu teatris.
Mõtteainet jätkus tal kuudeks.
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar