Ilmselt oleks alanud üks täiesti tavaline päev selles hallide päevade rodus.
Aga Suur Kombinaator – Juhus oli otsustanud teisiti.
Nimelt oli nõdrameelene naabrivanaeit Meeta kõigile linnaosa kassidele hommikueinet keetes avastanud ühest Läti päritolu kalakonservikarbist kellegi ujumismütsi ja valjul häälel Tallinna Linnapea Ihukaardiväge appi hüüdes kogu maja tagasihoidliku seltskonna äratanud.
Nõutult seisid kaaskodanikud korteriustel ja kuulasid Meeta apokalüptilisi seletusi imelisest leiust.
Keldri-Peeter kõkutas naerda ja kallas teravate küsimuste ja väljaütlemistega õli tulle nagu tavaliselt.
Tilde sirutas oma kaameid käsi taeva poole ja palus kõigevägevamat, et see idioodid lõpuks majast koristaks.
Väike Serafim hoidis kartlikult Dusja undrukusabast ja tundis, et temast saab kohe tõeline prohvet...
Uniselt kukalt kratsides liitus seltskonnaga ka mr. Womb.
Tõsi, tal oli probleeme, et mitte äratada tema pea sees resideerivat salateadvust, ja seetõttu oli ta sunnitud haigutust tagasi hoidma.
„Täismaja...“, mõtles mr. Womb, sügas kukalt ja jälgis, kuidas Meeta liikus vaikselt, kuid kindlalt oma etteaste järgmise osa juurde.
Aeg kuulutuseks oli küps.
Meeta rammusad käsivarred tõusid taeva poole ja tema silmis oli küsiv pilk...
„Kes on see, kelle läbi me oleme saanud oma vaimu viljastatud? Halleluuja!
Teie ei usu, aga te saate teda varsti tundma! Saagu See minu sõna! Halleluuja!
Tema oli see, kes vaalaskala kõhust tõi välja Joona ja kelle tahtel Oonan oma seemnega niisutas Kaananimaa igikõrbevat liiva, et seal saaks viinamägi haljendada! Halleluuja!“
„Aga meil olid täna öösi korteris humanoidid!“, piiksus Dusja selja taha peituv Serafim vaikselt.
Kui Meeta pilgus oleks olnud kobramürki, oleks ta tingimata ordineeritud Delfi moderaatoriks, kuid jõuetus vihas jutluse katkestamise üle lasi ta käed alla ja lausus.
„ Ma lasen teid kõiki Karu tänava kuke süütuse nimel ohverdada! Te olete preverdid!“
„Mis meil enne seda Verdit oli? Mozart, vä?“ torises mr. Womb moka otsast.
Fanaatilise jahikulli pilk oli leidnud järgmise ohvri, kuid veel enne jõudis lustakalt olukorda nautiv ja paberossi vastu uksepiita koputav Keldri-Peeter suu lahti teha.
„Meeta vaata, need seened, mis sul laepragude vahel kasvavad...
...need ei ole mitte šampinjonid. Tuleb tõde tunnistada, et tegu on tavalise vammiga. Kui seda süüa, siis võivad tekkida ekstraordinaarsed mõtted...“
Olukord oli kuristiku äärel.
Nagu kommunism.
Ühel trepiotsal seisis korpulentne Meeta ja tema pea sees elav salavägivaldne Anka, kes oli just Salme ja Kalju juurest Sulfasiinimaailma puhkusereisilt naasnud, ning teisel hulk end teadmatusest kratsivaid ja läbisegi köhatavaid majaelanikke...
Aga kuskil tegid käerauad oma igapäevast tööd ja puhkust neile niipea ei lubatud.
Kuid kõige priskem saak ootas veel ees...
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar