Nemesise teine monoloog. Aga mitte viimane. Selle peale võin konti närida.

Koitis.

Mr. Womb kuulis, kuidas keegi oma kasukast kirpe otsis ja siis andunult kõrvatagust sügas.
Siis ajas see keegi end nohinal üles ja komberdas kööginurga poole.
Hetke pärast kostis sealt valju solberdamist.

Mr. Womb ei suutnud uudishimu taltsutada ja harjumatu kergusega hüples ta sinna, kus vana kardinapalakas veepange ja tema mõnda lömmis alumiiniumkaussi peitis.
Üllatus oli enneolematu, aga see-eest imetabane.
Mõlkis pesukausi kohale oli kummardunud suur koer, kes parajasti muigel näol valge taskurätiga  proteese poleeris.

Tule taevas appi!

Nii ebakindlalt kui mr. Womb, polnud end keegi enne teda Maailmas tundnud.
Nemesise keel tegi jälle tirilimpsti ja ta hakkas taas vatrama…
…peaaegu sealt, kus ta pooleli oli jäänud.

„Tead, kuidas ma üldse tookord oma kuuti sain? Oi,oi, sa ei mõtle seda elu sees välja.
Ehhee, ma lasin end sinu vana sõbra, dr. Himu juures leptoniteks lahutada ja siis Suure Põrguti abiga minema lennutada. Kõik oleks olnud muidu tore, aga tal on see assistent, see üks igavene vigurimees...
...tegelikult vist hoopis tõbras, Hull Tesla, muudkui jändab oma kaablite ja auradefibrillaatoriga.
Oi jumaluke, jäi veel reitpidi juhtmetesse kinni ja pani sellise litri, et leptonid lendasid...
Oh, aga mis sellest, Peep Pree ja Ženja Fokin tegid mulle uued proteesid ja need on vaat et lustilisemadki kui endised."

„See kõik on udu.“
Mõtles mr. Womb ja sai aru, miks koerad päevade kaupa haukuda võivad.
Neil on lihtsalt mölapidamatus.

Aga Nemesis jätkas häirimatult…
„Ja nagu sellest veel vähe oleks, põhjustasid need kohutavad kassikrõbuskid mul pöördumatuid seedehäireid.
Siiani näen unes hiiri ja magusat maitset ei tunne ka.“
Alles nüüd märkas mr. Womb, et sellel koeral oli seljas kellegi vanaema hõbelitritega läbitikitud kodukittel.
„Kuradi lita.“
Sisistas mr. Womb ja sai aru, et on ikka päramine aeg aadrit lasta.
Aga samas ta tundis, et ei tohi praegu eluohtlikult erutuda, ning võttis taskust kleepuva ja prügise hernekommi, pistis põske ja surus huuled kriipsuks.

See imeline vahend oli teda peaaegu alati aidanud kui tal tuli ülijutukate olenditega suhelda.
Äkki hakkas keegi ta peas jälle toksima.
Toks, toks, toks.

„Kas sa koerapöörirohtu oled maitsnud?“
Avastas mr.Womb end küsimast.
„See võib sind kohe praegu kasvõi Nirvaanasse viia ja saad jälle lipsti oma taevasesse kuuti, nagu poleks midagi juhtunud.“

Nemesis pööras aeglaselt pilgu ja tema silmad oli täis kohutavat pelgu.
„Nirvaana! On ta juba siin? Siis pole ka Fatamorgaana kaugel!
Koeranael neid võtaks!“

Ja siis hakkas Nemesis kahanema.
Kuni temast oli jäänud täiskuu ajaks alles vaid pisike putuktoiduline chihuahua.
Ja seegi puges niutsudes põrandaprakku, kust eelmine aasta olid end välja pressinud neegerpiraadid…

Mr.Womb pühkis laubalt tolmu ja higi, ning neelas alla karvase hernekommi.

Auh!

Auh!
.