Mr. Womb oli sellel hommikul väga tusane.
Selleks andis omajagu põhjust ka saabunud sügis.
Ta pani selga oma kulunud villase mantli ja seadis sammud agulitänavale, et pisut jalgu kollases leheprügis sahistada.
Kuid siis alles ilmutused algasid.
Kui seni oli mr. Womb tänaval poriloikude vahel siblimas näinud vaid kahte kassivolaskit oma perenaisega, siis nüüd jalutas kukesammul Kelgu tänavast välja veel kolmas tegelane.
"Oo! Vägede Madahšalipundra! Keda sa oled tänaseks veel mu teele ette veeretanud?" mõtles mr.Womb.
Märgates mr. Wombi, seisatus olend jahmunult.
Ta võttis aupaklikult kübara peast ja lalises midagi tervituse sarnast.
Mr. Womb´il ei jäänud midagi muud üle, kui end selle olendi võnkesagedusele häälestada. Ta hakkas ümisedes jalalt jalale tammuma ja õige pea tundus, et ta võngub juba olendiga täielikus harmoonias...
…Ja siis hakkas ta nägema üha selgemini väljajoonistuvat koonu.
Koonu, otsekui vanaema voodist Punamütsikese muinasjutus välja ulatuvat…
Meenus lapsepõlv.
Pikk roosa keel tegi tirilimpsti ja ütles sõnuseletamatult mahedal tämbril:
„Tere. Minu nimi on Nemesis. Ma elan tegelikult kahe valgusaasta kaugusel Päikese taga, aga üle-eelmise laupäeva hommikul lõi siitpoolt mulle kange pannkoogi ving ninna ja ma otsustasin siin pisut ringi vaadata.
Ah tead ise, koera nina ju, sada korda tundlikum sensor kui teil…
Armetute Maalaste kärss, mida te suureliselt ninaks peate...“
Suur kahejalgne koer tõmbas korra õhku ja jätkas siis.
„Mis sa arvad, kas mu dekoltee on ikka sündsuse piires? Ega kombluspolitsei mind ometi viimati niimoodi kainestusmajja ei vii. Viimane kord, kui me Kalloga peo käigus mõned autod ära mõlkisime, siis hoidsid nad mind kaks nädalat betooni peal ja söötsid ainult kuiva kassitoiduga. Selle ajaga oli Kuutramm kahjuks juba ära sõitnud ja ma pidin juba peaaegu Müstikanurgakesest nõialuua laenama, et oma kuuti saada.
Aga kahjuks oli seal hetkel saada vaid vene luudasid…
Ehkki nendel 8-ndast palatist kindral Morozovi sõnul maailmas analooge pole, ei julge mina nendega lennata.
Tead ise ju, nende sääreväristaja mootoritega on see dilemma, et kas ei jõua kohale või ei jõua kohale…“
Nemesis haugatas kuivalt moka otsast ja lõpetas oma esimese monoloogi.
Kuskil laksutas õrnalt ööbik…ja õitsesid õunapuud.
Marsil.
Aga seda mr.Womb enam ei näinud, sest tema võnketasand võnkus juba sootumaks teises harmoonias…
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar