Nemesise teine monoloog. Aga mitte viimane. Selle peale võin konti närida.

Koitis.

Mr. Womb kuulis, kuidas keegi oma kasukast kirpe otsis ja siis andunult kõrvatagust sügas.
Siis ajas see keegi end nohinal üles ja komberdas kööginurga poole.
Hetke pärast kostis sealt valju solberdamist.

Mr. Womb ei suutnud uudishimu taltsutada ja harjumatu kergusega hüples ta sinna, kus vana kardinapalakas veepange ja tema mõnda lömmis alumiiniumkaussi peitis.
Üllatus oli enneolematu, aga see-eest imetabane.
Mõlkis pesukausi kohale oli kummardunud suur koer, kes parajasti muigel näol valge taskurätiga  proteese poleeris.

Tule taevas appi!

Nii ebakindlalt kui mr. Womb, polnud end keegi enne teda Maailmas tundnud.
Nemesise keel tegi jälle tirilimpsti ja ta hakkas taas vatrama…
…peaaegu sealt, kus ta pooleli oli jäänud.

„Tead, kuidas ma üldse tookord oma kuuti sain? Oi,oi, sa ei mõtle seda elu sees välja.
Ehhee, ma lasin end sinu vana sõbra, dr. Himu juures leptoniteks lahutada ja siis Suure Põrguti abiga minema lennutada. Kõik oleks olnud muidu tore, aga tal on see assistent, see üks igavene vigurimees...
...tegelikult vist hoopis tõbras, Hull Tesla, muudkui jändab oma kaablite ja auradefibrillaatoriga.
Oi jumaluke, jäi veel reitpidi juhtmetesse kinni ja pani sellise litri, et leptonid lendasid...
Oh, aga mis sellest, Peep Pree ja Ženja Fokin tegid mulle uued proteesid ja need on vaat et lustilisemadki kui endised."

„See kõik on udu.“
Mõtles mr. Womb ja sai aru, miks koerad päevade kaupa haukuda võivad.
Neil on lihtsalt mölapidamatus.

Aga Nemesis jätkas häirimatult…
„Ja nagu sellest veel vähe oleks, põhjustasid need kohutavad kassikrõbuskid mul pöördumatuid seedehäireid.
Siiani näen unes hiiri ja magusat maitset ei tunne ka.“
Alles nüüd märkas mr. Womb, et sellel koeral oli seljas kellegi vanaema hõbelitritega läbitikitud kodukittel.
„Kuradi lita.“
Sisistas mr. Womb ja sai aru, et on ikka päramine aeg aadrit lasta.
Aga samas ta tundis, et ei tohi praegu eluohtlikult erutuda, ning võttis taskust kleepuva ja prügise hernekommi, pistis põske ja surus huuled kriipsuks.

See imeline vahend oli teda peaaegu alati aidanud kui tal tuli ülijutukate olenditega suhelda.
Äkki hakkas keegi ta peas jälle toksima.
Toks, toks, toks.

„Kas sa koerapöörirohtu oled maitsnud?“
Avastas mr.Womb end küsimast.
„See võib sind kohe praegu kasvõi Nirvaanasse viia ja saad jälle lipsti oma taevasesse kuuti, nagu poleks midagi juhtunud.“

Nemesis pööras aeglaselt pilgu ja tema silmad oli täis kohutavat pelgu.
„Nirvaana! On ta juba siin? Siis pole ka Fatamorgaana kaugel!
Koeranael neid võtaks!“

Ja siis hakkas Nemesis kahanema.
Kuni temast oli jäänud täiskuu ajaks alles vaid pisike putuktoiduline chihuahua.
Ja seegi puges niutsudes põrandaprakku, kust eelmine aasta olid end välja pressinud neegerpiraadid…

Mr.Womb pühkis laubalt tolmu ja higi, ning neelas alla karvase hernekommi.

Auh!

Auh!
.

Auf-auf-Wiedersehen, Schweinhund!

Mr. Womb oli sellel hommikul väga tusane.
Selleks andis omajagu põhjust ka saabunud sügis.
Ta pani selga oma kulunud villase mantli ja seadis sammud agulitänavale, et pisut jalgu kollases leheprügis sahistada.

Kuid siis alles ilmutused algasid.
Kui seni oli mr. Womb tänaval poriloikude vahel siblimas näinud vaid kahte kassivolaskit oma perenaisega, siis nüüd jalutas kukesammul Kelgu tänavast välja veel kolmas tegelane.

"Oo! Vägede Madahšalipundra! Keda sa oled tänaseks veel mu teele ette veeretanud?" mõtles mr.Womb.

Märgates mr. Wombi, seisatus olend jahmunult.
Ta võttis aupaklikult kübara peast ja lalises midagi tervituse sarnast.

Mr. Womb´il ei jäänud midagi muud üle, kui end selle olendi võnkesagedusele häälestada. Ta hakkas ümisedes jalalt jalale tammuma ja õige pea tundus, et ta võngub juba olendiga täielikus harmoonias...

…Ja siis hakkas ta nägema üha selgemini väljajoonistuvat koonu.
Koonu, otsekui vanaema voodist Punamütsikese muinasjutus välja ulatuvat…
Meenus lapsepõlv.
Pikk roosa keel tegi tirilimpsti ja ütles sõnuseletamatult mahedal tämbril:

„Tere. Minu nimi on Nemesis. Ma elan tegelikult kahe valgusaasta kaugusel Päikese taga, aga üle-eelmise laupäeva hommikul lõi siitpoolt mulle kange pannkoogi ving ninna ja ma otsustasin siin pisut ringi vaadata.
Ah tead ise, koera nina ju, sada korda tundlikum sensor kui teil…
Armetute Maalaste kärss, mida te suureliselt ninaks peate...“

Suur kahejalgne koer tõmbas korra õhku ja jätkas siis.

„Mis sa arvad, kas mu dekoltee on ikka sündsuse piires? Ega kombluspolitsei mind ometi viimati niimoodi kainestusmajja ei vii. Viimane kord, kui me Kalloga peo käigus mõned autod ära mõlkisime, siis hoidsid nad mind kaks nädalat betooni peal ja söötsid ainult kuiva kassitoiduga. Selle ajaga oli Kuutramm kahjuks juba ära sõitnud ja ma pidin juba peaaegu Müstikanurgakesest nõialuua laenama, et oma kuuti saada.
Aga kahjuks oli seal hetkel saada vaid vene luudasid…
Ehkki nendel 8-ndast palatist kindral Morozovi sõnul maailmas analooge pole, ei julge mina nendega lennata.
Tead ise ju, nende sääreväristaja mootoritega on see dilemma, et kas ei jõua kohale või ei jõua kohale…“

Nemesis haugatas kuivalt moka otsast ja lõpetas oma esimese monoloogi.
Kuskil laksutas õrnalt ööbik…ja õitsesid õunapuud.

Marsil.

Aga seda mr.Womb enam ei näinud, sest tema võnketasand võnkus juba sootumaks teises harmoonias…

.

Musta valguse rüpes on kased maani purjus.

Mr.Womb sirutas teki all varbaid ja tundis midagi külma ja märga.

„Kas tõesti on pesukauss pööningul ööga täis sadanud? Tsirkumpolaarne sügis? Hõbevalge? Mida veel!"
Sähvatas mõte läbi pea nagu nüri nuga läbi või.
Härgamisi ajas mr.Womb end reformvoodi kägisedes istukile.

Tal tuli meelde üks suvine kummitav ropp lauluviis Nostradamuse ja tema ennustuste teemal.
Aga selle peale ta lihtsalt vaikselt itsitas...

Akna vahelt lõõtsus vihane tuul ja väljas puukuuride kohal olid kased maani purjus.
Pügamata rohi oli täis allapotsatanud suveõunu, mida seekord sotsiaaltöökohtadega varustatud naabridki ei viitsinud varju alla viia.
Ainult Tilde tukerdas kepi najal aias ja korjas vanasse kilekotti mahakukkunud klaare ja suisleppi.
Tema Lorupi klaasvaagen laual ei tohtinud kunagi tühi olla.
See oli seadus.
Seadus veel sellest ajast kui polnud reisisaatjaid.

Mr.Womb keeras raadio käima ja seal rääkis üks hea korpulentne inimene sotsiaalste töökohtade vajadusest põllumajandussektoris.
Talle kangastusid mõttemaailmas külvivolinikud...
...ei, need vist olid pigem traktorisaatjad.
Hingelise loomakaitsja ja veendunud fruktofiilina tundis ta heameelt, et vähemalt varesed ei pea XXI sajandil seda füüsiliselt koormavat tööd tegema.
Hing rahu ja inimestest hää meel.

Aga selsamal hetkel toetas keegi õrnalt, otsekui udusulg mr. Womb´i voodijalutsisse.
Ärklikamber hakkas täituma kõikematva pimedusega.
„Ei või olla, et Vanaküla... või Mähe Edgar isiklikult!“
Mr. Womb otsustas kasvõi enese julgustuseks pisut laulu ümiseda, kuid õhtusest küpsisest oli suu veel täis ja üle huulte kostis arusaamatu lurin.
Pimedus hakkas nüüd ka seinapragudest välja pressima, summutades töökate kodustatud jaaniusside kõleda keemilise valguse.
Ainus võimalus oli silmad kinni pigistada ja kujutleda end Kaiu rabal olevat.
Kui silmad pimedusega harjusid, nägi ta voodis kössitavat kogu.
Tegu oli umbes poolemeetri pikkuse mehega, kes end järelejätmatult ufoloog Igoriks kutsus ja seletas, et ta on tulnud tegelikult Siiriuselt õnne tooma ja põlve looma.

Aga seda mr. Womb veel ei teadnud, et ufoloog Igor oli lihtsalt süüdanud tema ärklitoas Musta Lambi, mis kiirgas Musta Valgust...