Ommikust, ärrased

Täna ärkas mr. Womb ilmkäraka peale.
Kuna ta elab äärelinna kõdurajoonis, kartis ta enim gaasiplahvatust.
...või naaberosmiku kokkulangemist... A ei old juhtund seda ega toda.

Nõdrameelne naabrivanamutt oli lihtsalt oma hommikuse rögapurgiga ärklitrepil komistanud, ning oma hinnalise kandami esimese korruse kraanikausi kõrvale kildudeks kukutanud. Nüüd oli alumine korrus täis ahastusoigeid, halamist ja sajatusi.
" Millega ma nüid kiisudele jaama turult piima pean tooma?"
"Palja räime peal lõppevad loomakesed ju puha ära!"
"Laar keeras kõik põllumajanduse pahupidi!"
"Kollanokad. Pole enam häbiraasugi!"

Mr. Womb lükkas vaikselt oma toapugeriku ukse kinni ja otsustas veel hetkeks silma kinni lasta.
Pikk päev ootas veel oma üllatustega ees.
Kui mr. Womb oma silmad uuesti avas, oli väljas juba valge.
Tööleminekust ei olnud enam juttugi, eilne munaliköör ja õlu pingutasid veel valusalt närve ja veresooni kukla, ning oimukohtade vahel.
Raske südamega asus mr. Womb lähimat töötavat telefoniautomaati otsima.
Vilja kandsid otsingud lõpuks Härjapea ja Pebre nurgal.
Kõigepealt tuli kaardipilu nätsust ja inimlaadsete olevuste elutegevuse jääkidest võtmega puhastada, kuid seejärel toimis kõik laitmatult.
Mr. Womb kaebas oma vahetule ülemusele ägedat migreenihoogu, ning teatas juba sisseharjunud kindlusega, et täna jääb tema töökoht tühjaks.
Kõik...
Ei mingeid banaalseid vabandusi.
Ei mingeid liigseid selgitusi.
Lihtne.

Miski sundis siiski pilku pöörama telefoniputka seinale.
"Kõverjalg on tropp!!!", oli keegi kirjutanud.
Mr. Womb tundis oma au riivatud olevat, punane nivoo kerkis silmisse.
Tropp, tropp, tropp.
"Kus ma olen seda sõna kuulnud?" Ribbentrop äkki? Möhh?

Ainus viis oma au puhtaks pesta, oli seda teha õllega.
Seda ammutuntud juhist ja kutsungit järgis mr.Womb alati vastuvaidlematult...

"Varsti läheb veel perverssemaks", oli mr. Womb´i viimane mõte.
Hilissügisene päike paistis viivuks aknast sisse.

Ja naabrivanaeide kassid panid ilmse rahuldustundega kuuri katusel pistongi...