Tok-tok, sitsikleit-sitsikleit,
krooks! Tsiuvirr, kiriküüt-kiriküüt! Too piits, too piits,
laks-laks-laks!
Mr. Womb oli kuulnud paljusid
loodushelisid, kuid tänasel hommikul olid need eriti erksad.
Korra mõtles ta juba, et mõned
vabamüüripastorid on salamisi tuppa hiilinud ja laksutavad nüüd
usinalt keelt.Aga ei.
Triller kostis täiesti süüdimatult õuest.
Mr. Womb avas akna ja nägi, et
puukuuride taga põõsastes toimus mingi salapärane liikumine ja vidin. Alguses pidas ta seda kohalike viinaninade pisukesek bakhanaaliks, kuid siis...
Hetke pärast astus põõsastikust
välja lind, keda enne polnud siinmail nähtud.Jaanalind oleks ta kõrval käotibu olnud. Emust ja nandust rääkimata.
Kõigepealt neelas koletis trepile unustatud korvitäie õunu ja astus siis tähtsal sammul edasi.
Kuulda oli, kuidas Keldri-Peeter
oma köögiakna vaikselt vandudes sulges...
Altkorruse Tilde püüdis oma
putuktoidulist punast koera rahustada.Isegi üksikema Nirvaana ei röökinud oma ajutise Ülo peale.
Kõik vaatasid sõnuseletamatul
ilmel mööda jäisekstallatud õue patseerivat lummutist.
Kogu linnaosa teadis juba, et on
saabunud Tedrekuningas.Oli ka aeg.
Seda olid paljud teadjad ennustanud ja see oli vääramatu.
Palju vääramatum kui maailmalõpp maia kalendri järgi.
Alguses tulles oli Tedrekuningas
olnud pisike nagu kotinõel, kuid tuvitädide ohtral pealekäimisel
oli tast saanud hirsiterade najal suur lind, kelle eest põgenes ka
linnapea ihukaardivägi.
Tedrekuningas saputas tiibu, lasi
nokast välja võika röhitsuse,roojas esimesele ettejuhtuvale trepile ja astus kluugutades kirbuturu poole.
Kuid enne tegi tiiru ümber Veenuse...
Mr. Womb hingas sügavalt välja.
Sama tegid ka teised majaelanikud,
kes tundsid end vältimatust katastroofist pääsenud olevat.Aga kuskil kaugel järvel pandi kalureid parteisse, nagu silke karpi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar