Räme palavus oli hetkeks taltunud ja mr. Womb võis ventilaatori välja lülitada.
Tõtt öeldes ta ei hoomanudki, kaua ta oli sedasi lebanud ja oodanud tavalist parasvöötme suve.
Korraks piilus ta kardina tagant välja.
All aias olid sõstrad valmis ja põõsate ümber toimus maja vanema naispere igaaastane jagelemine nende tegeliku kuuluvuse üle.
Ainult 90-aastane Tilde, kes mäletas kõiki juba lahkunud riigipäid alates Pätsist ja lõpetades Meriga, vaatas köögiaknal seda tsirkust oma nooruses istutatud põõsaste ümber.
Siis silitas ta luitunud raamis Augusti pilti, kelle saatusest tal polnud juba 66 aastat aimu...
Õues jalutas üks ontlik pardimamma oma kaheksa tibuga.
Kus ilu kõige suurem, seal häda kõige lähem...
Mururohelisel rattal sõtkus väravast mööda punamusta lateksisse riietatud Loorake.
Tema teekond oli alanud varavalgel.
Juba kella viie paiku oli ta Paldiskis teinud tuulegeneraatoritele sügava kummarduse.
Silmanud pardipoegi, tärkas temas instinkt.
Verejanulise loomapäästja instinkt.
Pikemalt peenutsemata rebis ta nurgapoe konteinerist pappkasti ja alustas jahti pardiperele.
Kuna kommunikatsioon teeb imesid, siis hakkas märsilohistajaid kogunema nagu kärbseid roiskuvale lihale.
Oo, imeline SMS!
Õige pea oli püügihasardis suurem hulk looduslembe.
Tulemuseks õnnestus küll pardimammal põgeneda kolme tibuga...
Kassid ja kajakad tundsid põõsastesse peitunud pruukostist rõõmu.
Aga issandale meelepärane tegu oli tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar