Loodus teeb trikke

Räme palavus oli hetkeks taltunud ja mr. Womb võis ventilaatori välja lülitada.

Tõtt öeldes ta ei hoomanudki, kaua ta oli sedasi lebanud ja oodanud tavalist parasvöötme suve.
Korraks piilus ta kardina tagant välja.

All aias olid sõstrad valmis ja põõsate ümber toimus maja vanema naispere igaaastane jagelemine nende tegeliku kuuluvuse üle.
Ainult 90-aastane Tilde, kes mäletas kõiki juba lahkunud riigipäid alates Pätsist ja lõpetades Meriga, vaatas köögiaknal seda tsirkust oma nooruses istutatud põõsaste ümber.
Siis silitas ta luitunud raamis Augusti pilti, kelle saatusest tal polnud juba 66 aastat aimu...

Õues jalutas üks ontlik pardimamma oma kaheksa tibuga.
Kus ilu kõige suurem, seal häda kõige lähem...
Mururohelisel rattal sõtkus väravast mööda punamusta lateksisse riietatud Loorake.
Tema teekond oli alanud varavalgel.
Juba kella viie paiku oli ta Paldiskis teinud tuulegeneraatoritele sügava kummarduse.
Silmanud pardipoegi, tärkas temas instinkt.
Verejanulise loomapäästja instinkt.
Pikemalt peenutsemata rebis ta nurgapoe konteinerist pappkasti ja alustas jahti pardiperele.
Kuna kommunikatsioon teeb imesid, siis hakkas märsilohistajaid kogunema nagu kärbseid roiskuvale lihale.
Oo, imeline SMS!
Õige pea oli püügihasardis suurem hulk looduslembe.
Tulemuseks õnnestus küll pardimammal põgeneda kolme tibuga...

Kassid ja kajakad tundsid põõsastesse peitunud pruukostist rõõmu.
Aga issandale meelepärane tegu oli tehtud.

Hapukurgihooaeg

Mr. Womb oli kaua maganud.

Hommikused päikesekiired ja veiklevad kardinaribad muutusid ta laubal aina tüütavamateks ja see asjaolu kõneles sellest, et on viimane aeg ärgata.
Kann sahises juba hubaselt pliidil, sest mr. Womb ei suutnud taluda paberkotist läbiaetud kohvi silmaotsastki.
Sama antipaatne vahekord oli tal ka solguti-teega.

Vana agulilobudik hakkas ka vaikselt nagisema ja elumärke näitama.
Tal oli viimane aeg oma õnnelikud elanikud hoovi päikesekümblusesse saata.
Aknad olid mõnusalt avatud ja tuul liigutas valgeid pitskardinaid, ning pottides punetavaid pelargoone.
Esimese korruse aknal oli end välja sirutanud punasevöödiline kassivolask, kellele põlgus kuivtoitude ja loomakaitsjate vastu oli aastatega näkku kirjutatud.
Seniilne vanaeit esimeselt korruselt kordas kraanikausi juures vahetpidamata oma mantrat, et neetud Ansip oli ta viimase telepildi ära varastanud ja kasudega Laarile maha müünud.
Nigu põllumajandusegi...

Mr. Womb kuulas seda mõtlikult ja lisas teekruusi tüki värsket sidrunit.
Kui vähe on inimolendil vaja õnneks!
Mr. Womb heitis hame üle ja siirdus hoovi, kus võis kohata küünarnukkideni mullaseid lapsi ja nööril ilma loputusvahendita pestud pesu.

Üks asi jäi talle kohe silma.
Pesuköögi trepimademel üritas Keldri-Peeter parandada uue üürniku jalgrattapedaali.
Tööriistad, separaatorid, kuulid ja muud vidinad oli perfektselt vanale suhkrukotile ritta laotud nagu tinasõdurid päikese kätte.

„Kas sul tualettpaberit juhtub olema?“ küsis keldri-Peeter.
„Kuulid on vist liiva saanud, tuleks ära puhastada...bensiini ja litooli peaks mul endal kuuris olema.“
Üürnik läks kõhklematult oma toa poole, kuid ta ei osanud arvatagi, et see küsimus oli vaid tema eksitamiseks välja mõeldud.
Sel hetkel, kui ta vari trepikotta kadus, õngitsesid soonilised käed trepi alt välja kaheliitrise parmuõlle ja kõrisõlm tegi õige mitu liigutust...
„On alles šovinist! Või tema tuleb paberit küsima!“ mõtles end pärna taga varjav mr. Womb.

Uut üürnikku oli ta juba tundma õppinud.
See õnnetu olend polnud millegi muuga silma paistnud kui vaid sellega, et oli tubli kümnendi ülikoolis pinki nühkinud.
Ja tulemus? Tulemust õieti polnudki.
Lõpuks oli ta maandunud lihtsalt ühel hulluarsti kohal ja oli selle valikuga isegi rahul.

Mr. Womb muigas.
Tema juba teadis, kuidas elus läbi lüüa. Selleks et saada Võrdsete Õiguste Ministeeriumi Volinikuks, polnud tal küll vaja sellist akadeemilist kadalippu läbida.
Osavast keelest piisas...

Ainult üks asi jäi talle südamele kripeldama.
Miks oli see uus üürnik alla koridori naelutanud postkasti, kuhu peale oli kirjutatud: Uriinia?