Mr. Womb ärkas sel jahedavõitu hommikul jälle iseäraliku tundega.
Verd, higi ja pisaraid nautiv dr. Himu oli kuhugi kadunud. Sellist võimalust ei saanud isegi mr. Womb´i intellektiga persoon kasutamata jätta. Ta riietus kupuklaaaside kõlinal, haaras oma päevinäinud koti ja põgenes, nagu Paganini oma katusekorterist.
Astmeid kolmekaupa võttes oli ta peagi teiselt korruselt all. Tema pingutusest higist laupa jahutas meeldivalt kristalne välisõhk. Baretti sügavamalt silmile tõmmates hakkas ta tormama sinnapoole, kus kõrgusid Võrdsete Õiguste Ministeeriumi tornid.
Selgus, et selleks oli ka viimane aeg. Läbi kõrvus vihiseva tuule kuulis mr. Womb kuskilt seljatagant kellegi hõikeid.
„Aga me pidime ju täna aadrit laskma! Oota! Mõned räimed on veel alles!“
Mõte muidugi tundis jäägitut himu kuldpruunide praeräimede järele ja nõudis silmapilkset seisatumist, kuid kupuklaaside raskuse all üles-alla vänderdav alaselg ei teinud täna mõttejõust väljagi, ning andis iga hüppega jalgadele meeletut hoogu juurde. Tasapisi jäid dr. Himu hõiked vaiksemaks.
Ilmselt vananev tohter ei jõudnud enam noorematega uulitsal võidu joosta.
Hingeldades sulges mr. Womb enda järel hermeetiliselt ministeeriumi peaukse..
Turvamees Elmar tõstis vastvalminud katedraalipildilt pilgu ja ühmas midagi arusaamatut, kuid see-eest pühalikku. Kuid tõkkepuu jäi mr. Womb´i ees mitmest autentimisest hoolimata suletuks. „Paistab, et siin on mingi karmavõlg üleval“ mühatas Elmar pead vangutades ja rohekat röntgenipilti vaadates. „Ma pole elus nii jubeda seljaehitusega indiviidi näinud...“
Kupuklaasid kõlisesid tasakesi.
Kavalat kassinägu ette manades otsis Elmar oma lauasahtlist kaks ümbrikku ja ulatas need mr. Womb´ile.
Üks, mis oli kahtlastelt miinuskaksikutest antipoodidelt, ei tõotanud kohe algusest midagi head. Teine, aga vastupidi, tõstis tuju pilvedesse, sest seal oli piiskopimitra peal risti kaks Peetruse võtit. See oli ühel kaugel Läänemere saarel resideeruva endisest sibist ja liiakasuvõtjast piiskopi isiklik sigillum.
Samal hetkel saabus oodatud sektorijuhataja, sest ainult tema teadis võlusõna, et tõsta üles mr. Womb´i vaba liikumist takistav tõkkepuu.
Mr. Womb´ile tundus, et sektorijuhataja oli vahepealsete päevade jooksul veelgi tublisti kasvanud ja seda mõlemas diametraalselt erinevas mõõtmes.
Kõik paistis juba sujuma hakkavat, kuid sel hetkel surus oma näo vastu ukseklaasi äsja järelejõudnud dr. Himu. Räimed tema kilekotis olid muutunud joostes tundmatuks massiks, ning tema jalgade ümber tiirutasid aplate nägudega vöödilised agulikassid.
Ühel neist oli roosa pael kaelas.
See ei ennustanud midagi meeldivat...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar