Nagu põgenev Paganini. Kupuklaasidega...

Mr. Womb ärkas sel jahedavõitu hommikul jälle iseäraliku tundega.

Verd, higi ja pisaraid nautiv dr. Himu oli kuhugi kadunud. Sellist võimalust ei saanud isegi mr. Womb´i intellektiga persoon kasutamata jätta. Ta riietus kupuklaaaside kõlinal, haaras oma päevinäinud koti ja põgenes, nagu Paganini oma katusekorterist.

Astmeid kolmekaupa võttes oli ta peagi teiselt korruselt all. Tema pingutusest higist laupa jahutas meeldivalt kristalne välisõhk. Baretti sügavamalt silmile tõmmates hakkas ta tormama sinnapoole, kus kõrgusid Võrdsete Õiguste Ministeeriumi tornid.

Selgus, et selleks oli ka viimane aeg. Läbi kõrvus vihiseva tuule kuulis mr. Womb kuskilt seljatagant kellegi hõikeid.

„Aga me pidime ju täna aadrit laskma! Oota! Mõned räimed on veel alles!“

Mõte muidugi tundis jäägitut himu kuldpruunide praeräimede järele ja nõudis silmapilkset seisatumist, kuid kupuklaaside raskuse all üles-alla vänderdav alaselg ei teinud täna mõttejõust väljagi, ning andis iga hüppega jalgadele meeletut hoogu juurde. Tasapisi jäid dr. Himu hõiked vaiksemaks.

Ilmselt vananev tohter ei jõudnud enam noorematega uulitsal võidu joosta.

Hingeldades sulges mr. Womb enda järel hermeetiliselt ministeeriumi peaukse..

Turvamees Elmar tõstis vastvalminud katedraalipildilt pilgu ja ühmas midagi arusaamatut, kuid see-eest pühalikku. Kuid tõkkepuu jäi mr. Womb´i ees mitmest autentimisest hoolimata suletuks. „Paistab, et siin on mingi karmavõlg üleval“ mühatas Elmar pead vangutades ja rohekat röntgenipilti vaadates. „Ma pole elus nii jubeda seljaehitusega indiviidi näinud...“

Kupuklaasid kõlisesid tasakesi.

Kavalat kassinägu ette manades otsis Elmar oma lauasahtlist kaks ümbrikku ja ulatas need mr. Womb´ile.

Üks, mis oli kahtlastelt miinuskaksikutest antipoodidelt, ei tõotanud kohe algusest midagi head. Teine, aga vastupidi, tõstis tuju pilvedesse, sest seal oli piiskopimitra peal risti kaks Peetruse võtit. See oli ühel kaugel Läänemere saarel resideeruva endisest sibist ja liiakasuvõtjast piiskopi isiklik sigillum.

Samal hetkel saabus oodatud sektorijuhataja, sest ainult tema teadis võlusõna, et tõsta üles mr. Womb´i vaba liikumist takistav tõkkepuu.

Mr. Womb´ile tundus, et sektorijuhataja oli vahepealsete päevade jooksul veelgi tublisti kasvanud ja seda mõlemas diametraalselt erinevas mõõtmes.

Kõik paistis juba sujuma hakkavat, kuid sel hetkel surus oma näo vastu ukseklaasi äsja järelejõudnud dr. Himu. Räimed tema kilekotis olid muutunud joostes tundmatuks massiks, ning tema jalgade ümber tiirutasid aplate nägudega vöödilised agulikassid.

Ühel neist oli roosa pael kaelas.

See ei ennustanud midagi meeldivat...

Kupupanemine toob tervise...

Mr. Womb tundis külge keerates mingit ebameeldivat koormat seljas. Ka teisipidi keerates oli samasugune rõhuv tunne. Ta tõusis oma aukus reformvoodil lõdisedes ja üritas käega selga kaabata, kuid see üritus ei tahtnud tema arenenud ülapuusade tõttu õnnestuda.

Kõik, mis ta aknaorva poole vaadates nägi, oli jääs. Aken ise, süldikausside rivi aknalaual, akvaarium letargias tukkuva kalaga ja muidugi pooltühi piimapurk.

Nagu Kohtla-Järve külmapoolusest hruštšovka meediahambus.

Mr. Womb liikus ebameeldivat tunnet maha surudes külitsi trepikojas niriseva kloseti poole, kus ta mäletas olevat oma agulilobudiku ainsa peegli.

Hoogsalt veetoru vahele pistetud peeglikillu ees hüpeldes nägi ta seljal vilksamisi kaheksat rida kupuklaase. Kõige rohkem aga paistis neid kuppe alaselja harunevas piirkonnas.

Nördimus.

Teisiti ei saanud seda tunnet nimetada.

Erilist nördimust näitas kõuehäälselt üles eelnimetatud alaselg...

End paaniliselt hommikumantliga varjates vilksas mr. Womb oma toapugerikku.

Ta üritas istuda, kuid see tekitast talle tõelist piina.

Ilmselt oli siiski dr. Himu midagi kahe silma vahele jätnud ja hull Tesla pääses siiski ise kuppu panema.

„Hohohoo!“

See oli kindlasti dr. Himu hääl trepilt.

„No kuidas siis peale ravikuuri enesetunne on?“ päris dr. Himu uksest sisse astudes.

„Tead, ma vaatasin, et magasid hommikul sügavalt ja ei hakanud sind kuppude eemaldamise pärast äratama. Ja tegelikult ega maksagi neid ise ära võtta. Elu on näidanud. Tavaliselt kukuvad nad lõpuks ise koos mustusega maha. Mõnel läheb vähem aega, mõnel rohkem. Mäletan, et pesulao Leida käis kolm kuud kuppudega ringi, aga see oli ka minu kupupaneku rekord...

Välja tuli ta sellest tervendamisest tõeliselt mehistununa.“

Dr. Himu krõbistas kilekotiga ja õngitses sealt välja räimed.

„Ehee, tead, kui hästi mõjub kala selgeltnägemisele. Kohe ma praen mõned tõelised gurmeeräimed, ning siis võib tänase ravipäeva lõppenuks lugeda. Nagu ütles see suur Galenos, või kes ta oli, et terves kehas terve vaim!“

Ja juba kuuldus võidunud kardinapalaka tagant nõudekolinat, ning pannisärinat.

Aga mr. Womb oli seda sunnitud kuulama kõhulilamades, otsekui leoniidide lendu oodates.

Mõttes lubas ta endale, et enam iialgi nii lihtsameelselt dr. Himu oma tuppa ei lase, nimetagu see end kasvõi sotsiaaldemokraatide partei esimeheks, kes talle kuriteoteadet tooma tuleb...

Puukuuri nurga tagant kostis endiselt Keldri-Peetri laulujoru, kes end sellega taliuinakule suigutas.