Mr. Womb ärkas tasase koputuse peale.
Alguses ta mõtles, et tegu on
sügisvihma vaikse trummeldamisega aknaklaasil, kuid vaimu selginedes
sai ta aru, et keegi on siiski ukse taga.
Ukse taga seisis Keldri-Peeter, vana
pätt ja laksutas nilbelt keelt kui mr. Wombi öösärgis nägi.
Keldri-Peeter oli käinud hommikul
taarat viimas ja kohtunud seal ühe telest tuttava
tervendajatepaariga, kes seal raskete kottidega oma järge ootasid.
Aga käesolevas kontekstis pole nad
olulised, neis tuleb juttu kunagi hiljem...
Palju tähtsam oli olnud kohtumine
naaberkvartali karvakasvanud esoteeriku, Bonifaciusega.
Bonifacius jutustas siis oma viimasest nägemusest.
Nimelt näidati talle läbi
akadeemilise peakatte sisse peidetud camera obscura
tõelist imet.
Mere taga olid madalad mäed ja taevas sähvis välku.
Otsekui hiidlaste
kalurihütid olid need mäed.
Ja imeline hääl
taevast ütles:
„Neis mägedes
elab hirmus koletis...
Kui mägede kohal
lööb valget välku, siis koletis magab.
Kui mägede kohal
lööb sinist välku, siis on koletis üles tõusnud.
Kui aga mägede
kohal lööb punast välku, siis on koletis juba teie selja taga ja
see jääb tõenäoliselt teie viimaseks mõtteks.“
Keldri-Peeter oli
lihtsalt tundnud vajadust sellest ilmutusest väikesele ringkonnale
teada anda, et see hirmus saladus temaga hauda kaasa ei läheks.
Ta sulges vaikselt ukse ja läks susside sahinal järgmist jutlust pidama.
Mr. Womb puges
selle ennustuse peale ninani teki alla ja tihkus vaikselt nutta.
Otsus oli temas
küpsemud.
Ta võtab
haiguslehe ja läheb homme hoopis loomaaeda...
