Meeletud hanged ja kange talvekülm pärssisid agulirahva eluolu ja sundisid neid oma urgastes apaatselt kollete ees istuma.
Võiks koguni öelda, et sellised olud pelutasid ja tekitasid õõva.Hangedes siblisid sihitult kollaste ninadega sõdurid, kes näisid midagi otsivat.
Mr. Womb oli järginud oma vere kutset ja konspiratsiooni märgiks aknale kleepinud ajalehti, sest ühel hommikul oli ta märganud aknal värskeid, märgi sõdurininade jälgi.Tal oli käsil suur töö.
Kuuri alt leitud vanakraamist oli palavikulise kiirusega valmimas sünkrofasotron.
Tõsi, ta meenutas pisut Rootsi modernset kunsti, kuid kätkes endas siiski pragmatismi.
Kõik arvestused näitasid, et kui masinavärgi vänta hoogsalt keerutada, peaksid erisuunaliste spinnidega osakesed hakkama spiraaltorus liikuma ja saabuma taevamannana ringilt tagasi enne kui nad on tegelikult välja paisatud.
Loomulikult kui musta auku vahele ei tule... Aga taevamanna!
Aga taevamanna aitaks ära hoida kurjade jõudude poolt plaanitsetava mannapaanika.Mr. Wombi peas rõhusid mõtted hiljutisest tatrapaanikast.
Vaimusilmas nägi mr. Womb end inimkonna päästjana ja talle ulatati juba mitmendat ööd unes Nobeli medaljon, mis oli täidetud puhta monoatomaarse kullaga.
Seda need sõjardid siin luusisid!
Nende ülesandeks oli kindlasti saada enda võimusesse see medaljon ja teha sellest monoatomaarne pomm.
Mr. Womb lükkas õmblusmasina ukse ette täiendavaks barrikaadiks.
Oma medaljoni ei kavatsenud ta kellegiga jagada, isegi kui selleks oleks pidanud veel paariks kuuks loobuma ühiskempsust koridoris.
Ehkki olukord muutus juba väljakannatamatult lämmatavaks ja naabrid aina umbusaldavamaks.
Juba oli kuulda olnud ukse tagant vaikseid arutelusid mr. Wombi maise teekonna lõpust...
...aga need mõtted oli kustutanud üle mr. Wombi huulte kostuv metalne öökullihuige.
