Haruldane puhkepäeva kevadhommik.
Päikesepaistel levitasid mullused lehehunnikud meeldivat mädaneva orgaanika aroomi, mis segunes kirbe briketihaisu ja kassikusega.
Jõuetult vaatas Keldri-Peeter, kuidas kevadveed tema ponnistustele vaatamata iseseisvusele ja vabadusele rühkisid.
Looduse ees oli temagi jõuetu, et mitte öelda jõuetu kärbes.
Peale lühikest suitsupausi lükkas ta oma vana soni veel rohkem kuklasse ja vihased ja kirikukelladena kõlavad kangilöögid kuulutasid selleaastase jääaja paratamatut lõppu.
Linna kanalisatsioonini olid jäänud veel vaid loetud meetrid ja sealt vastutas edasi juba Edgar.
See tehtud, laotas Keldri-Peeter kuurimademele vana kilekoti ja võttis istet.
Sellal kui sonivooder nina alt ja otsakondilt higi pühkis, käis usin silmapaar ohutuse mõttes ümbruse vilksamisi läbi.
Kuna kedagi silmapiiril polnud, otsis sooniline käsi harjunud liigutusega kassiaugust tuttava kaheliitrise pruuni pudeli.
Aga ta oli eksinud.
Kõikenägev mr. Womb oli teda muna praadides märganud. Korra mõtles mr. Womb juba sellest korralagedusest mun-politseile teatada, kuid siis hakkas rasv pannil pritsima ja viis mõtted mujale.
Keldri-Peeter oli üks isevärki vanamees.
Pidevalt nagu olnuks vine all, aga mitte kunagi niipalju, et asi inetuks kisuks...
Vahest võis ta küll oma mahlakate ütlemistega vahitornisõltlasest üleaedse pesukleptomaani Jelizaveta lausa depressiooni ja enesetapu äärele viia, kuid hetk hiljem võis ta kiskuda taskust oma „kaherealise“ ja kurvalt Lily Marleeni trillerdada.
Ainus, mille peale tal kul kortsu läks, oli lõimumine.
Kord oli värskelt puna-musta liikumisega liitunud neiu Kristiina sütitava kõnega hoovirahvast integreeruma õhutada proovinud, kuid siis oli Keldri-Peeter näidanud üles haruldast matslikkust ja sallimatust, ning sotsialistliku noviitsi otsesõnu perse saatnud.
„Mine perse, hilpharakas, kuradi konn! Ma olen seda teie integratsiooni juba näinud!“
Ilmselt oli põhjus lapsepõlvetraumas, mille oli põhjustanud tollal 5-aastasele poisile perekondlik ekskursioon Siberi taigasse.
Sinna ekskursioonile olid jäänud mõlemad vanemad ja ainsaks toeks oli olnud tädi, kes maruusjadele puhvaikasid tantsupeoks taljesse oskas õmmelda...
Igal juhul neiu Kristiina püüdis peale seda Keldri-Peetri lähedust vältida või enne vältimatut kohtumist korraliku kanepipläru teha.
make love, not war...
.
